Kuidas hüpnoos sind aidata saab

Kas sinu elus on mõni valdkond, millega oled pidevalt kimpus ja asjad kuidagi ei edene kuigi oled sellesse panustanud enda meelest piisavalt? Meie elu ruulib vaid 10% teadlik meel ja 90% ulatuses alateadlik meel. Just seetõttu võid küll oma teadliku meelega mõelda, et tahad midagi oma ellu luua ja tuua aga asjad ei edene. Ainult mõtlemisest ja füüsilises plaanis tegutsemisest jääb tihtipeale väheks, sest see maagiline 90% töötab su soovidele vastu. Siin tulevad appi tehnikad, et leida üles alateadvusest need blokeeringud või uskumused, millest meil aimugi pole kui oma alateadvusega tööd pole teinud.

Tänapäeva inimene kipub aga alateadvust täielikult eirama ja kummardama seda nö. käega katsutavat teadlikku meelt. Kas sa kujutad ette, et elaksid oma majas, kus on 10 tuba aga sina oleksid tuttav ainult ühega neist ja ülejäänutesse isegi mitte ei piilu? Ega vist mitte :). Ometigi kipub suurem osa inimkonnast seda just tegema, peamiselt küll teadmatusest, vahel ka puhtast arrogantsist või alateadlikust hirmust. Tegelikult pole siin ei karta ega häbeneda midagi. Meil kõigil on alateadvuses blokeeringuid, hirme, uskumusi, mis meid ei teeni, absoluutselt kõigil, nii professoritel, presidentidel, rikastel, edukatel, vaestel, kuulsatel ja kuulsusetutel. Olenemata sellest, kus sa oma eluga parasjagu oled, võid saada abi kui enda alateadvusega tutvust teed ja neile uskumustele valgust heidad.

Alateadvusega tegelevaid tehnikaid on mitmeid, üks tuhandeid aastaid vana meetod on hüpnoos. Hüpnoosi nime kannab see küll vaid 18.sajandist aga juba vanad egiptlased, vanad kreeklased ja paljud põlisrahvad on kasutanud praktikaid, et jõuda muutunud teadvuse seisundisse, Sellised praktikad on nö. moodsa hüpnoosi eelkäijad. 18. sajandiks töötas hüpnoosiga piisavalt arste, kirurge, psühhiaatreid, psühholooge ja psühhoterapeute, et 1892. aastal kiitis näiteks Briti Meditsiiniassotsiatsioon (BMA) ühehäälselt heaks hüpnoosi terapeutilise kasutamise. USA-s toetatakse hüpnoosiga sünnitajaid ning operatsioonile minejaid.

Mis on hüpnoos ja kuidas see mind aitab?

Hüpnoos on meetod, mis võimaldab alateadvusesse nö. uut tarkvara peale laadida, oma ajus uusi seoseid luua ja läbi selle oma elu kvaliteeti tõsta. Näiteks: saada üle hirmudest, foobiatest, sõltuvustest, toetada oma tervist, vabaneda stressist, uneprobleemidest, aidata paremaid tulemusi saavutada nii spordis kui õppimisel, murda mustreid, mis kipuvad elus korduma, kasvatada enesekindlust, julgust, usaldust iseenda vastu jne. jne.

Hüpnoosis olles oled lõõgastunud seisundis, midagi ärkveloleku ja uinumise vahepealset, sinu ajulained on aeglustunud, peamiselt alfa tasandil, mis aitab sul vastu võtta sugestsioone. Tavaolekus toimetame tavaliselt beeta tasandil, siis kui mõtleme omi mõtteid ja muretseme möödunud ja tulevaste võimalike probleemide pärast. Hüpnoosi seisundis aju lained aeglustuvad alfa, kohati ka theta ja delta tasandile (vt joonist)

ajulained

Mis siis kui ma ei allu hüpnoosile?

Kõik vaimselt terved ja intelligentsed inimesed alluvad hüpnoosile, arvamus, et ma ei allu hüpnoosile tuleb sellest, et inimesele ei ole selgeks tehud, mis täpselt hüpnoos on ja mida ta hüpnoosis olles kogeb või ei koge. Enne sessiooni alustamist räägin selles osas põhjalikult üle, millega on tegemist ja kuidas me hüpnoosi kogeme.

Kas hüpnoos on ohtlik?

Me kogeme hüpnoosi iga päev kui hakkame uinuma või ärkama, selles ei ole midagi ohtlikku. Sa ei kaota teadvust ja kuuled, mida sulle räägitakse, võid hüpnoosi seisundist väljuda kui sul selleks soov tekib. Hüpnoosi ei saa kasutada vastu sinu tahtmist.

Kuidas ma saan hüpnoosi sessioonile?

Alates 25. novembrist kuni Jõuludeni pakun Tallinnas, Kalamaja piirkonnas hüpnoosi seansse. Juba esimene seanss võib sind oluliselt edasi aidata, üldjuhul on soovitav teha 4-6 seanssi aga kõik sõltub ka konkreetsest tööst. Esimeseks sessiooniks tasub varuda 2 tundi, edaspidi 1,5tundi. Kuni Jõuludeni on sessiooni hind 65€.

Mis on pimeretriit ja miks see hea on

Viibisin hiljuti oma elu esimesel pimeretriidil. Mõte pimeretriitida küpses mul sees juba mitu head aastat, nimelt alates hetkest kui üks mu sõber kirjeldas oma kogemust, kus ta esialgse 7 päeva asemel viibis pimedas ja eraldatuses 23 päeva ja isegi siis tuli välja vastumeelselt. Tulemuseks oli tema sõnul kõrgema teadvuse seisundid, hulgaliselt taipamisi ja vaimne ärkamine. Mina planeerisin esimene kord retriidi pikkuseks 7 päeva.

Miks pimeretriit hea on?

Tegemist on iidse spirituaalse praktikaga, mida tuntakse erinevates kultuurides üle maailma ja kasutatakse kui vahendit kõrgendatud teadvusseisundite ja vaimse ärkamise saavutamiseks. Usutakse, et väliste segajate kõrvaldamisega saab mõistus keskenduda sissepoole ja pääseb sügavamale teadlikkuse, intuitsiooni ja loovuse tasanditele. See võib olla võimas vahend vaimse edenemise teel, aga ka vahend emotsionaalseks tervenemiseks. Pimedus aitab leida valguse enda sees.

Uuringud on näidanud, et pikaajaline pimeduses viibimine põhjustab biokeemilisee reaktsiooni ajus, DMT sünteesi, mis käivitab muutunud teadvuse seisundi, mis võimaldab kiirendada arengut eneserealisatsiooni suunas.

Tänapäeva ülestimuleeritud maailmas, kus oleme pidevas infovoos ja enamik meist maadleb keskendusmisraskuste ja mäluprobleemidega, on pimedusse ja vaikusesse taandumine võimas taaskäivitaja ja tervendusviis, närvisüsteem taastub, kel on unepuudus, saab end ka lõpuks korralikult välja magada. Paljud leiavad üles oma loovuse ja intuitsiooni. Võib juhtuda arusaamine nähtamatutest eksistentsitasanditest ja seega paradigma muutumine nn reaalsuse suhtes. Vibratsioonisagedus tõuseb, mis toob kaasa arvukad energeetilised nähtused. Kindlasti paraneb keskendumisvõime, fookus. Siiski, ma ei sooovitaks seda retriiti inimesele, kel puudub igasugune spirituaalne praktika ja tahab lihtsalt välja magada ja end paremini tunda 😉 Kuigi mõned allikad soovitavad pimedust ka stressi ja depressiooni puhul, ei soovita ma säärases seisundis üksinda pimedasse end taandada, pigem võib see mõnel inimesel vallandada rohkem hirme ja ärevust kui puuduvad teadmised ja vahendid, kuidas ennast ja oma emotsioone juhtida.

Mis toimub kehas?

Pikaajaline pimeduses viibimine aktiveerib käbinääret, käbinääre toodab pimeduses melatoniini. Melatoniini tootmiseks on vaja täielikku pimedust, seetõttu tavapärases elukeskkonnas on see sageli häiritud. Pimedas suureneb psühhoaktiivsete trüptamiinide kontsentratsioon ajus, mis toob kaasa sisemiste nägemuste, unenägude tekkimise. Trüptofaani metabolismi käigus toodetud lihtsaim psühhoaktiivne molekul on DMT. Erinevate uuringute kohaselt avaldub just selle aktiveerimisel ebatavaline rõõm, ajatus, enesekindlus ning universaalse armastuse ja kaastunde kogemus.

1.-3. päeval melatoniin aitab vaigistada meelt ning valmistuda tunnetama oma olemust ja maailma peentasandil. 3.-5.päeval melatoniini töötlemine jätkub pinoliiniks, mis mõjutab aju neurotransmittereid. Pimeduses koguneb melatoniin järk-järgult ajju ja me hakkame oma ärkveloleku teadvuses kogema une ilmutusi. Une- ja uneseisundid avalduvad meie teadlikkuses ning meie tõelise olemuse aspektid hakkavad end paljastama. Uneteadvus on sügav noorendamise ja taasühendamise seisund meie jumaliku allikaga. 6.-12.päeval hakkab aju sünteesima nn. “vaimumolekule” 5-metoksüdimetüültrüptamiini (5-MeO-DMT) ja dimetüültrüptamiini (DMT), hõlbustades universaalse armastuse ja kaastunde transtsendentaalseid kogemusi. *

Mida mina kogesin ja tagant järele tarkused

Minu eesmärk oli süvendada segamatult oma praktikat ja vaadata, kuhu see pimedus mind kannab. Esimesed päevad magasin üsna palju nagu paljud hoiatavad, siiski mitte ülearu, sest üldiselt pööran piisavale unele oma elus päris palju tähelepanu. Algul tegin entusiastlikult asana praktikat, mediteerisin. Esimene päev oli meel üliaktiivne ja lahendas veel kõike, mis pooleli jäi. Sõin vist umbes kord päevas, mulle ei toodud süüa, seega pidin ise oma kaasavõetud asjadest ja veekeedukannu abil midagi tegema. Kui ma tavaelus olen endaga vahel kärsitu, siis nüüd tundsin end selle pehme sametise pimeduse rüpes soojalt ja turvaliselt ning kogesin ülimat kannatlikkust ja armastusväärsust iseendaga. Täielik kohalolu midagi tehes, näiteks tassi tee tegemine oli omaette protseduur, kõigele tuli tähelepanu pöörata ja olla absoluutselt kohal, et see kuum vesi läheks ikka tassi ja tass saaks piisavalt täis. Või hambapesu..algul oli see päris lõbus, sest ei taibanud hambapastat kohe suhu panna – harjale pannes ei näe ju kui palju seda tuleb ning mõned korrad oli mul seda hambapastat ikka igal pool. Mõnikord kadus veepudel tuppa ära kuigi panin selle alati kindla koha peale. Nii et jagus mu ööpäevadesse ka asist ja vahel ka lustakat askeldamist. Üldse tundsin sellist kergust ja naersin päris palju – ma ei läinud täielikku vaikusesse kuigi ega ma nüüd rääkimisele ka energiat ei kulutanud 🙂

Kuskil 4nda päeva paiku tekkis mingi de-orientatsioon aeg-ajalt. Ruum ei olnud suur aga vahepeal suutsin kuidagi sassi ajada ja liikusin täpselt soovitule vastassuunas. Mingil hetkel hakkasin aeg ajalt nägema kerget, pehmet valgust. Mõnikord kerget pehmet valkjat valgust, mõnikord justkui infrapuna. Vahel oli tunne justkui oleksin surnud, elu läheb edasi, kõik toimetavad väljapool seda minu ruumi ja mina justkui jälgin neid kuskilt mujalt. See oli ka selline rahulik jasoe teadmine, et elu läheb edasi. Unenäod olid omamoodi, kuidagi lakoonilisemad kui tavaliselt. Meditatsioonid läksid sügavamaks ja ajataju kadus. Vahel kuulsin väljast mõnda heli, mille põhjal üritasin arvata aega. Kuigi ma pole omaarust suur kella vaataja, tekkis seal suur tahtmine kursis olla ajaga. 4ndal päeval tundsin ka, et mu keha tahab hirmsast liikuda, ei asanad, qigoong ega niisama maas väänlemine ei aidanud, unistasin pikast jalutuskäigust metsas. Hoolimata heast ventilatsioonist unistasin värske õhu käes liikumisest. Siis hakkas igav. Jälgisin huviga, sest igavus oon teatavasti üks väga hea allikas loovuseks, uuteks ideedeks. Algul tuli palju ideid, mida üritasin paberile kirjutada, siis jätkasin oma praktikatega. Millalgi 5-nda päeva lõpus või 6nda alguses tekkis uus taipamine ja selgus ning otsustasin järgmisel päeval välja tulla, päev varem kui esialgu plaanisin.

Välja tulemisel oli kõige mõnusam hilisõhtul kuu valgel rõdul istuda ja hingata värsket karget sügisõhku. Oli täiskuu. Järgmisel päeval harjutasin end hommikuvalgusega. Silmad olid hästi tundlikud ja kergelt iiveldas kui läksin päevavalgusesse. Pealelõunaks sain end stabiilseks ning sõitsin koju, tahtmata veel rääkida, suhelda, vaadata telefoni vms. Integreerimiseks kulus veel veidi aega ja ilmselt toimub see protsess veel taustal. Mõned inimesed mainisid, et mu energias on toimunud muutus. Iise tunnen, et praegu suudan minna sealsesse sametisse armastuse olekusse tagasi üsna kergelt ka valguses. Kas ma teeksin seda veel? Aus vastus on, et ei tea. Olles tule elemendi inimene, tohutu amburi (4 planeeti + tõusumärk) energiaga, siis selline pimedusse eraldumine ei ole mulle eriti loomuomane aga kes teab, ehk mõne aja pärast prooviksin juba 10 päeva.

Mida teeksin teisiti? Valmistaksin end paremini ette. Praegu oli mul peamiselt ainult selle sõbra kogemuse kirjeldus ja ma eriti ei uurinud teemat sügavamalt. Nii öelda hüppasin ja siis mõtlesin. Leppisin ka maja pakkujaga kokku, et kolmandal päeval nad korra ukse tagant küsivad, kuidas mul läheb. See tundus sel hetkel igati mõistlik, tagant järele vaadates, aktiveeris see mu meelt liialt. Ootasin seda külaskäiku nagu laps jõuluvana ja pärast võttis jälle tükk aega, et meel rahuneks ning lisaks andis see ettekujutuse ajast ja seejärel hakkas aeg venima kuigi teadsin, et olen poole peal. Sellise nädalase retriidi puhul ma ilmselt valiks nüüd segamatud 6 päeva.

Soovitus: lase lahti kõigist ootustest, võrdlustest. Sina oled seal kus sa oled ja sinu kogemus on unikaalne. Ei ole sellist asja nagu läbikukkunud pimeretriidis 🙂 Juba otsus seda proovida, näitab, et oled väljakutseteks valmis, valmis ennast avastama, edenema.

Minu pimeretriidi majake seest ja väljast. Siin ka link kohale, kes soovib ise kogeda.

*Mantak Chia Darkness Technology

Kuidas edukalt manifsteerida?

Mida iganes sa soovid oma ellu tuua, enne kui saad seda oma ellu kutsuda, pead tegema sellele ruumi. Ruumi emotsionaalselt, mentaalselt, füüsiliselt. Üles leidma oma sisemised piirangud, mõttemustrid ja need lahti harutama. Üle vaatama, kas ka sinu elukorraldus on selline, et oled valmis vastu võtma, seda millest unistad, mida soovid manifesteerida.

Kuidas teha endale oma elus ruumi? Hästi tihti me otsime alateadlikult põhjuseid, et mitte teha iseenda hingele oma elus ruumi. Enim armastatud põhjus on, et pole aega. Alustades sellest, et pole aega, et rohkem magada, pole aega, et rohkem liikuda, pole aega, et lugeda raamatut, õppida midagi uut, pole aega, et süüa, et luua endale päevatööst kõrvaläri või vähemalt mõelda selle peale, mõnikord öeldakse, et pole aega, et oma elukaaslasega iga nädal paar se*sdeiti teha😀. Ajapuudus on üks enim armastatud ettekääne. Kui sa järgmine kord sama ettekäänet oled toomas, mõtle selle peale, et maailma tipptegijad, kellel on ärid, mis toovad sisse miljoneid, on üldjuhul loonud endale rutiini, kus igapäevane ajavõtt iseendale, näiteks meditatsioonipraktika, on alati päevakavas aukohal. Seda ei kompromiteerita.

Ruumi loomine uuele enda sees ja ümber tundub hirmutav. Kui ühel hetkel heidame valgust oma asendustegevustele oma elus, millega oleme püüdnud end täita ning laseme neil tegevustel minna, siis mis jääb järele? Algul on tühjus. Tühjus on hirmutav, sest sa pole harjunud sellise vaikuse ja ruumiga. Sel hetkel püüab ego tasandi mina korraldada kohe midagi asemele – midagi uut, millega end käigus ja tegevuses hoida. Siis ütleb ego-mina, et on igav ja jama ja sulle meeldisid need tegevused, need andsid su elule sisu ja mõtte.

Mõnikord kasutame oma suhteid nagu karke, et end elus püsti hoida, nii hea on ju kellelegi toetuda ja ka see on igati inimlik. Mis saab siis kui see “kark” ära võtta? Siis on tühi ja üksildane tunne, mida tahaks jällegi täita mõne uue karguga, olgu selleks siis uus suhe, lihtsalt seltskond sõpru või mõni asendustegevustest (mõned peamised aga mitte ainult: ületöötamine, ennastunustav sportimine või pigem ekstreemne eneseületamine, suhted, peod, pidev üritustelt üritustele lendlemine, ülesöömine, alkohol, tubakas, jms).

Kraapiv üksinduse tunne haarab mõnikord endasse peale intensiivselt kellegagi koos veedetud aega. Kui siis lähed koju või jääd üksi, siis on algul imelik tunne, ei oskagi nagu olla ja võtab veidi aega kui iseendasse tagasi tuled ja olemist nautima hakkad. Kas tuleb tuttav ette? Samasugune üksilduse tunne tabab algul kui hakkad endas ruumi looma aga kui kohaned ning hakkad tunnetama iseennast paremini, siis üksildus kaob, sa täitud rõõmuga. Kui lood oma ellu midagi, siis see tuleb juba külluse korvist mitte soovist oma puudust asendustegevustega korvata. Siit algab päriselt oma elu loomine. Siit edasi saad hakata oma ellu tooma seda, mida päriselt soovid.

10 asja, mida küsida endalt ja kaaslaselt enne suhtesse minekut

Suhted on olnud minu elu üks peamiseid õppimise, kasvamise kohti, suhetes olen saanud kõvasti kõrvetada ja endale (ning ka teistele) kõvasti haiget teinud. Kogu see kogetud valu pani mind ühel hetkel tõeliselt panustama, et suhete kohta rohkem õppida, lugeda, vaadelda, kuidas siis luua toimiv suhe, et oleks ikka rohkem rõõmu ja teineteisega koos kasvamist ning vähem valu.

Algul kui uus põnev inimene meie ellu tuleb, siis lülitame mõtlemisvõime välja ja kogu tants käib hormoonide möllust. Noore ja kogenematuna hüppasin suhtesse naiivse lootusega, et suudan partnerit muuta, hiljem hüppasin suhetesse lootuses, et muutun ise. No ei muutu ei ise ega teine või kui siis üürikeseks ajaks aga inimese põhiolemus jääb ikka samaks ning suhte algul tehtud korrektiivid kipuvad siis kui esimesed väljakutsed tulevad, ka vanadesse rööbastesse minema. Teadlikum suhe eeldab, et suudad ka siis kui parasjagu oksütotsiini pilves oled, endalt ja kaaslaselt küsida olulisi küsimusi ja KUULATA neile antavaid vastuseid.

Pikaajalistel vallalistel on tavaliselt valmis pikad nimekirjad sellest, milline see inimene, kes lõpuks oma ellu vastu võetakse, olema peaks. Ma lähenen teemale natuke teiselt poolt. Tee endale lühike küsimuste – vastuste leht, mida saad meeldetuletuseks kiigata ja uuelt kallimalt ka küsida enne kui oled oled jõudnud sellesse suhte faasi, kus olete otsustanud päriselt koos edasi minna.

  1. Miks sa tahad olla suhtes? Mis on sinu jaoks suhte eesmärk?
  2. Mis on sinu arvates mehe/naise roll suhtes/kooselus/abielus?
  3. Kus sa näed end elamas? Kas sul on eelistus maa, linna, riigi osas? Elukeskkonna osas?
  4. Kas soovid saada lapsi või kindlasti ei soovi lapsi? See on minu meelest üks fundamentaalsemaid asju, mille puhul samas arvatakse justkui ei sobiks sellest rääkida suhte alguses, et ehmatad teise ära. Järjekordne tobe väljamõeldud reegel või uskumus! Laste teemast tuleks rääkida pigem alguses ilma valehäbita, sest paraku on see teema, mis tuleb sügavalt meie seest ja loota, et teine pool vaikselt kohaneb meie tegeliku sooviga on ülimalt naiivne. Minul on läinud suhe katki sellepärast, et ma tahan last ja partner seda ei soovinud ning olen jätnud ka suhtesse minemata kuna mina ei soovinud enam lapsi aga teine pool soovis väga. Oleneb kindlasti ka inimeste vanusest aga kui oled juba kuskil 35+, siis ei tasu seda teemat vaiba alla pühkida ja loota, et asjad lahenevad just vastavalt sinu nägemusele ja mõlemad on sealjuures rahul ning õnnelikud.
  5. Kui palju sa vajad üksi olemise aega ja kui palju vajad koos olemist? Jällegi alahinnatud teema ja tihtipeale ei tea me ise ka, et vajame rohkem omaette olemise aega ning “küsime” seda aega läbi alateadliku tülitsemise ja intriigide. Mida parem kontakt ja selgus on iseendaga, seda lihtsam on suhtes oma vajadusi sõbralikult väljendada. Kui siin on täiesti erinevad vajadused, siis on koosolemiseks kõvasti kompromisse vaja teha.
  6. Milline on su partneri vanemate peremudel, kuidas asjad käivad tema päritoluperes? Need uskumused ja mudelid on peidus meie seljakotis, tahame seda tunnistada või mitte. Kuniks pole enda tervenemise nimel märkimisväärseid samme võetud, hakkab see pagas ka meie suhtesse üle kanduma. Muidugi meil kõigil on päritud kiiksud, lihtsalt oluline on seda teadvustada ja sinna valgust heita. Lisaks päritoluperele tasub tähelepanelikult kuulata ka eelmise suhte lugu ja kuidas oma eelmisest partnerist räägitakse.
  7. Milline on sinu maailmavaade? Milline koht on spirituaalsusel sinu elus?
  8. Kui ühiste laste saamine on teema, tuleb kindlasti kasuks ka rääkida mõlema visioonist, kuidas neid peaks kasvatama.
  9. Kuidas peaksid käima paari rahaasjad? Millised on sinu uskumused raha kohta. See teema on eriti oluline läbi arutada kui otsustatakse kokku kolida.
  10. Milline on sinu ideaalne elustiil?

Need on ainult mõned küsimused, mida tutvuse algfaasis võiks küsida, et päriselt teineteist tundma õppida ja mõista, kus teine inimene oma uskumuste ja eluga on. Meil on kõigil oma pagas varasemate suhete ja oma päritolu peremudeli näol, keegi meist pole ideaalne ja perfektne. Parim, mis teha saame, on toetada teineteist selles mängus nimega Elu ning võtta endale sihiks olla iga päev natuke parem inimene ja natuke parem partner kui eile.

Kas tead, mis on sinu MIKS?

Üritusi täis suvi on mööda saanud, võib-olla käisid sinagi mõnel enesearengu või vaimsuse üritusel, festivalil, võib-olla käisid mitmel neist või lausa kõigil. Eestis on kõikvõimalikke jooga, tantra jm festivale tõesti vist rahvaarvu arvestades küll kõige rohkem maailmas (puhas minu oletus). Ühest küljest on see hästi tore ja näitab, et inimestel on hästi suur huvi kasvada ja areneda ning oma elu parema inimesena elada, välja murda neist mustritest, mis meid tagasi hoiavad ja elust täit rõõmu tunda ei lase. Teisalt tahan ma kutsuda neid, kes peaaegu kõigil üritustel kohal on ja aastaid erinevaid kursuseid teevad, hetkeks peatuda ja endalt küsida MIKS. Hästi lihtne on astuda sarnasesse mustrisse, mis enne seda teekonna algust oli – ületöötamist, suitsetamist, alkoholi, pidutsemist, tujuparandamise shoppamist asendavad lihtsalt teistmoodi üritused, enesearengu, spirituaalsuse festivalid või kursused, kust saad kerguse ja hea tunde, inspiratsioonilaksu, mis aga paljudel nädala pärast läinud on ja otsitakse juba järgmist “laksu”

Kui me astume enesearengu teele, siis algul on hästi loomulik, et läheme justkui buffee lauda, kus tõstame oma taldrikule kõike, et proovida siit ja sealt, kõik tundub põnev ja isuäratav. Vähemalt toidumaailmas me ühel hetkel ei jaksa buffee külluslikest valikutest rõõmu tunda ja eelistame tellida a la cartes täpselt seda, mis on meie jaoks parim. Samamoodi võiksime leida enda jaoks ka just need vaimsed praktikad, milles sügavuti minna ja mida igapäevaselt oma ellu integreerida.

Me võime õppida tuhandeid praktikaid aga kui me neid süstemaatiliselt oma ellu ei integreeri, siis need ka meie elu uuele tasandile ei vii. Samas sadu või kümneid praktikaid meie 24h ööpäev kindlasti ei mahuta.

Üks tark mees on öelnud, et vaimsete praktikatega on nagu kaevukoha otsimisega – võimalus, et sa jõuad veesooneni on siis kui puurid ühe sügava augu, mitte kümme lohku lootes, et sealt vesi tuleb.

Ma ei püüa sellega öelda, et enda edasi arendamine, pidev õppimine on väär, üldsegi mitte. Me peame õppima ja end arendama kuniks me elame. Oluline, et mõistaksime, mis on see miks, meie eesmärk ja meie tee. Püüa leida endale õpetaja/guru, kes sind sinu teel toetab ning selle asemel, et segada kokku erinevate traditsioonide, meetodite kokteile, leia just see, mis sind kõige rohkem inspireerib ning mine sellega sügavuti. Ole nagu tugevate juurtega puu, mis saab taevastesse kõrgustesse kasvada tänu oma tugevatele juurtele.

Mida teha kui oled liiga vihane või hirmul, et rääkida?

Lähedastega tuleb ikka elus ette hetki, kus oleme nii vihased või solvunud ja hakates sellest rääkima paisub tüli suureks, tunneb teine pool end rünnatuna ja asub kaitsesse ning isegi kui peame end muidu tasakaalukaks ja teadlikuks inimeseks, lendab kogu hea kavatsus vastu taevast. Teinekord on aga kalduvus lihtsalt oma viha ja solvumine alla suruda ning teha nägu nagu pooleks midagi juhtunud. Ka see pole lahendus, sest ühel hetkel võib see supp lihtsalt üle keema hakata ja tunnete maha surumine pole samuti tervislik.

Mida siis teha? John Gray soovitab oma raamatus “Mehed on Marsilt, Naised Veenuselt” armastuskirjade tehnikat. See tehnika võimaldab sul oma tunded välja kirjutada. Tihtipeale me ei tea isegi, mida me päriselt tunneme ja mis ühe või teise tunde taga on. Armastuskirjade tehnika aitab tuua selgust nii sulle endale kui ka partnerile ja tulla tagasi enda keskmesse. Kirjutades muutud iseenda kuulajaks ja saad täiesti vabalt kõik hingelt ära kirjutada kartmata, et solvad oma partnerit. Pärast kirjutamist võib-olla sa ei tunnegi enam vajadust seda partnerile üle anda aga võib-olla soovid temalt hoopis vastust ning seda kirja teel küsides annad ka talle võimaluse enne sõnade üle järgi mõelda ja oma keskmesse tulla. Kirja üle andmine annab ka partnerile võimaluse sind teekonnal toetada ja paremini mõista. Armastuskirja võid ka partnerile ette lugeda kui mõlemad on selleks valmis – oleneb meie minevikukogemusest, võib see olla algul liiga raske.

Armastuskirja tehnikas väljendad kõigepealt kõiki oma tumedaid tundeid, mis sul on. Kui oled need välja kirjutanud, saad väljendada ka armastavaid tundeid. Järgnevalt kirjeldan, kuidas sa võiksid seda teha:

1. Adresseeri see kiri oma partneriile ja kujuta ette, et ta kuulab sind armastuse ja mõistmisega.

2. Alusta vihast, seejärel kirjelda, mille üle sa kurb oled, mida sa kardad, mida kahetsed ning lõpetuseks, mida armastad. Oluline on kõik need viis osa igasse kirja lahti kirjutada.

3. Kirjuta igast tundest lihtsas keeles paar lauset ning püüa kõik tunnete peatükid enam vähem ühepikkused kirjutada (Jah, mõnikord kui oled väga vihane, siis see on raske)

4. Peale esimest tunnet peatu, võta korra aeg maha ja märka kui järgmine tunne pinnale kerkib, siis alusta sellest kirjutamist.

5. Ära lõpeta kirjutamist enne kui oled jõudnud kirjutada ka armastusest. Võib-olla sa vajad rohkem aega, et jõuda armastuseni, ole siis endaga kannatlik.

6. Kirjuta oma nimi alla ja lisa p.s. mida sa vajad või soovid oma partnerilt vastuseks

Toon siin ka näite John Gray poolt kirjeldatud kirjana:

Armas Vanessa,

Viha: Olen vihane, et sa oled nii emotsionaalne. Olen vihane, et sa mõistad mind valesti. Olen vihane, et sa ei saa jääda rahulikuks kui me räägime. Olen vihane, et sa oled nii tundlik ja solvud kergesti. Olen vihane, et sa süüdistad mind. Olen vihane, et sa ei usalda mind ja tõmbud minust eemale.

Kurbus. Olen kurb, et me tülitseme. Mind teeb kurvaks, et kahtled minus ja et sa ei usalda mind. Mind teeb kurvaks, et me tülitsesime ja et sa ei tunne armastust minu vastu. Mul on kurb, et sa pole õnnelik minuga

Hirm: Kardan vigu teha. Kardan, et ma ei saa teha, mida tahan, ilma et sind välja vihastaksin. Kardan oma tundeid jagada. Kardan, et mõistad mind valesti. Kardan paista ebapädevana, kardan, et sa ei hinda mind. Kardan sinuga rääkida kui oled nii vihane. Ma ei tea, mida öelda.

Kahetsus: Mul on kahju, et teen sulle haiget. Mul on kahju, et ma ei nõustu sinuga. Mul on kahju, et muutun külmaks. Mul on kahju, et seisan vastu, sinu ideedele. Mul on kahju, et kiirustan tegema, seda mida mina tahan. Mul on kahju, et solvasin su tundeid. Sa ei vääri sellist kohtlemist. Mul on kahju, et mõistsin sind hukka.

Armastus: Ma armastan sind ja tahan lahenduseni jõuda. Ma usun, et olen valmis sinu tundeid ja mõtteid kuulama. Ma tahan sind toetada. Ma mõistan, et solvasin su tundeid. Ma tõesti armastan sind väga. Ma tahan olla mina ja toetada sind, et sina saaksid olla sina. Kui me nüüd räägime, olen kannatlikum ja mõistvam. Sa väärid seda.

Armastan sind,

Michael

P.S. Ma soovin kuulda sinult vastuseks: ” Armastan sind Michael, ma hindan väga kui hooliv ja mõistev mees sa oled. Usun, et me lahendame selle lahkarvamuse.”

Kui aega on vähe, siis võid selle kirja ka oma peas dialoogi vormis teha, oma tunnetes selgusele jõudmine ja nende väljendamine aitab sul jõuda tagasi armastavate tunneteni. “Kui sa võtad aega, et oma tunnetega kontaktis olla, ütled ka sellele väiksele haavunud persoonale oma sees, et sa oled väärt olla kuuldud ja hoitud ja et sa hoolid piisavalt, et seda teha,” ütleb John Gray.

Kirjutaja paneb end haavatavasse seisu ning seetõttu on hästi oluline, et on omavahel kokkulepe, et on loodud turvaline ruum tunnete jagamiseks ja sellele ei järgne süüdistamist ega “hukkamist”.

Armastuskirja jagades ja kuulates on oluline, et see oleks tehtud õige taotlusega. Jagaja soov on saada ühendus uuesti armastavate tunnetega ning jagada neid negatiivseid tundeid, mis hoiavad tagasi. Ühtlasi öelda välja, mis on tema vajadused ja soovid.

Kuulaja ehk saaja sooviks on mõista ja kuulata ning toetada teist, kes soovib oma tunnetes ja vajadustes selgust saada. Kuulaja aktsepteerib teise tundeid ja erinevusi ning usub, et lahkheli on võimalik koos lahendada.

Rohkem näiteid ja tehnikaid leiad John Gray legendaarsest raamatust “Mehed Marsilt, Naised Veenuselt”. Raamat on tõlgitud ka eesti keelde, inglise keelsena saab seda sirvida näiteks siit.

Iseenda otsimise ja avastamise konarlused teel

Oled sa kogenud, et mõnikord esmapilgul üsna puhas sein, osutub täiesti mustaks kui oled asunud sealt puhastama ühte väiekst plekki ning alles seejärel näed kontrasti ja lõpuks pead pesema kogu seina?

Kui ma 11 aastat tagasi otsustasin aastaks aja maha võtta, et veidi ringi rännata, oli mu peamine motivatsioon selleks soov proovida, kuidas ma saan hakkama üksinda, kodust kaugel, võõra kultuuri keskel elades. Ma tahtsin endale tõestada, et saan hakkama. Kui üks mu sõber lahkumispeo ajal küsis, kas lähen ennast otsima, vastasin, et mul on kõik paigas, ei lähe ennast otsima. Mäletan veel hästi, mida ma selle all mõtlesin – olin loonud endale väliste standardite järgi aktsepteeritava keskpärase elukese – mul oli karjäär mainekas ettevõttes (millest ma loobusin), oma hubane kodu, auto, puhkused välismaal, sõbrad, täiskasvanuks saanud tütar, ma ei olnud koormatud kosmiliselt suure pangalaenuga. Mõtted sellest, et minu sisekosmos avastamist ja korrastamist vajab, ei tulnud sellisel kujul mulle pähegi. Säärane egost pungil vastus, et ma ennast otsima ei lähe, sest mul pole seda vaja, mul on kõik paigas, ajab mind praegugi veel naerma. Muidugi ma läksin ennast otsima, ainult mu ego ei teadnud seda veel, intuitsioon oli aga piisavalt kõvasti mu kõrva sosistanud, nii et sinnapoole ma liikuma hakkasin. Teadmata, et seda vajasin.

Iseenda otsimisega või pigem siis leidmisega on see, et kui hakkad kuskilt servast kraapima, siis juhtub nagu selle seinaga, mida jutu alguses mainisin… Mõtled, et uurid natuke aga peale esimest manöövrit nuustikuga hakkab soppa voolama, soppa, millest sa polnud esmapilgul teadlik, et see olemaski on, seda mida ma polnud näinud kui sein sellega ühtlaselt kaetud oli. Seda, mida näha ei tahtnud. Sel hetkel on võimalus valida, kas eirata, et hallika varjundi keskel on üks hele laik või kogu sein üleni puhtaks pesta ehk kui rääkida enda avastamise teest, siis saada tuttavaks oma varjukülgedega, nende osakestega, mida me enda juures pole näha tahtnud või julgenud.

Pikkamisi ennast taasluues, kogeme tagasilööke, kogeme hetki kui ego püüab taas püünele saada, süüdistame oma haavades ja traumades oma lähedasi, toome ettekäändeid, et astuda teest kõrvale, kõik pooleli jätta, vahetame pidevalt õpetajaid, teejuhte, meetodeid, kuni jõuame sinna, et kõik, absoluutselt kõik, on meie enda loodud, meie enda peegelpilt ja me lihtsalt peame suutma vaadata seda peegelpilti heatahtlikult, kaastundlikult. Kui tahame seda näha ja aktsepteerida, siis algab tõeline tervenemine ja elamine päris külluses ja armastuses.

Kuidas suvesooja nautida?

Tänane artikkel on ajendatud tähelepanekust, et paljud inimesed kannatavad suviselt soojade ilmade käes ja puht minu subjektiivse välise vaatluse põhjal käituvad või riietuvad viisil, mis neid kannatusi juurde loovad. Olles veetnud päris palju oma aega troopikas, siis jagan oma kogemust ja tähelepanekuid selles vallas. Lisan ka, et ma ise armastan selliseid 28-35 kraadiseid temperatuure üle kõige, tunnen end oluliselt teovõimelisemana kui külmas, mil enamus mu sisemist energiat läheb sooja tootmiseks, mõistan ka, et inimestel on see “mugavustemperatuur” erinev ning eestlastel tihtipeale puuduvad teadmised, kuidas soojas paremini toime tulla kuna valdava ajast elatakse ju külmas ja kehad on külmale kalibreeritud.

  1. Nagu talvel öeldakse pole halba ilma on vale RIIETUS, siis kehtib see ka suvel. Olen märganud, et kantakse väga valesid riideid ja jalanõusid. Vali võimalusel hästi õhuke puuvillane materjal (mitte t-särgi puuvill), riided võiks olla lohvakamad, mitte tihkelt ümber keha.
  2. Naised – eelistage pükstele kindlasti kleite – seelikuid, las püksid jäävad külmi ilmasid ootama! Kui vähegi sulle sobib, siis jäta aluspesu neil päevadel kappi. Naised, kes kasutavad igasuguste padjandustega rinnahoidjaid, siis see ei ole küll sooja suvepäeva riietus. Kergem on ka riietuses, millel pole varrukaid, nii et õlad ja kaenlaalused on lahtised, keha hingab niimoodi rohkem. Jalanõude puhul soovitan plätusid, rihmikuid või veel parem: käi paljajalu kui oled koduaias, rannas. Tennised, tossud või muud kunstnahast kingad ei lase jalal hingata ja suurendavad su kannatusi.

2. JOO rohkem VETT kui tavaliselt. Esiteks ei soovita jääkülma vett kuigi esmapilgul võib tunduda, et see jahutab sind, siis organism kulutab energiat selle soojendamise peale ja nii sina hoopis kaotad energiat. Hommikul võiks kohvi asemel juua tassi rohelist teed, rohelisel teel on jahutav effekt. Päevadel kui sa higistad palju, vajab keha ka soolasid. Näiteks võid teha endale pudelisse vee, kuhu pigistad sisse sidrunit (ära jäta sidrunit koos koorega vette, nii ligundad koore küljest kõik pestitsiidid oma vette ja seda sa ju ei soovi. Lisa mõned terad himaalaja soola ja tsutike mett . Väga hea on ka mineraalvesi. Jahutav effekt on ka piparmündil, võid valmistada endale päevaks värskest piparmündist tee ja hoida seda jahedamas (mitte täiesti jääkülmana), samuti kibuvitsatee on hea. Ära joo alkoholi, see aitab esiteks saada päikesepõletust, teiseks kuivatab ja nõrgestab su organismi veelgi!

3. Väldi konditsioneeri või selle “põhja” keeramist. Kui kliimaseadme kasutamine on vältimatu, sea see temperatuurile, mis ei erine välisest temperatuurist rohkem kui 3 kraadi. Kui kasutad konditsioneeri, siis kindlasti märkad, et õue minnes tundub kuidagi eriti kuum ja kehas tekivad vahel külmavärinad, keha saab justkui shoki. Paljudel jääb haigeks kurk. Konditsioneer tekitab sellest sõltuvust ja raske on ilma selleta elada kui oled enda keha sellega harjutanud aga kui harjutad end mõned päevad soojaga toime tulema, siis keha harjub ära ja tunned soojast rõõmu.

4. Vali mida sa SÖÖD. Ajurveedas tuntakse soojendavaid ja jahutavaid toite, suvel võiksid valida jahutavad toidud. Näiteks jäta kõrvale vürtsikad toidud ja liha (jällegi lisab kuuma sinu kehale) ning eelista toortoitu, värskeid puuvilju ja marju. Arbuus on väga hea praegusel ajal, tomatid, spargel, salat, suvikõrvits, jahutav effekt on ka kurgil (eriti hea värskelt soolatud kurk, annab kehale ka soola), sidrunil, piimatooted jahutavad – sööge näiteks kama. Jäätisel on kehale hoopis soojendav effekt.

5. Üks oluline faktor on ka see, kus sa soojal suvepäeval viibid. Sinu kehale on alati parem viibida looduses. Koduaias, metsaveerel on üldjuhul mõnus briis, murul käies jahutad ja maandad ennast. Linnad oma asfaltteede, betooni ja puudevaegusega muutuvad ebameeldivaks betoonkõrbeks ning temperatuur seal tõuseb ka kõrgemaks kui looduses (veel üks põhjus hääletada maha poliitikud, kes eelistavad parkimiskohti luua puiesteede arvelt). Mine ujuma! Ujumine meres, järves värskendab, kui veekogu pole lähedal, hüppa paar korda päevas dushi alla.

6. Joogas on ka keha jahutavad meetodid, näiteks Shitali pranayama, kus hingad sisse läbi kokkurullitud keele. Kui oled selle meetodiga tuttav, siis proovi, kel soov õppida, siis võtke ühendust!

Mõnusat suvesooja teile!

Mõtisklus peegeldustest, kadedusest ja imetlemisest

Üks hilisõhtune jagamine

Mõnikord mõni inimene, keda me võib-olla ei tunnegi eriti, tekitab meis negatiivseid emotsioone ning kipume ka üsna automaatselt riputama neile külge silte, mida nad sugugi ära ei ole teeninud. Kui sa ka oled enda juures märganud, et kiirustad vahel hinnangute andmisega ning keegi kuskil tekitab sinus puhtalt oma kohaloluga ärevust, siis kutsun ausalt endale hinge vaatama, mis see on selle inimese juures, mis peegeldab midagi sinus – kas siis seda, mida leiad endaski aga eelistad seda endale mitte tunnistada või hoopis midagi, mõni talent või omadus, mida salamisi ihkaks endalegi aga hirm hoiab tagasi, et endas seda avada. Niisiis ole tänulik inimestele, kes sinus mingeid nuppe (kas tahtlikult või tahtmatult vajutavad), ainult läbi selliste peegelduste saame sügavuti ennast näha ja kasvada.

Kuna see heliklipp oli algselt salvestatud õhtul hilja memoks, et järgmisel päeval sel teemal video teha aga järgmisel päeval oli see õige tunne ja hetk möödas, siis otsustasin jagada ikkagi seda memo, nii et andke andeks, et natuke unine see esinemine 🙂

What do you do for fun?

Sõitsin Costa Rica käänulistel teedel kui autojuht küsis minult just selle küsimuse: “What do you do for fun?” (Kuidas sa lõbutsed?) Lihtne küsimus, millele ma kohe kergelt vastust ei leidnud. Sain aru, millist vastust ta minult tõenäoliselt ootas – ehk siis, mida ma teen tööst vabal ajal a la stiilis – käin kinos, teatris, kontserdil, matkamas, sõpradega “väljas” vmt. Aga kui töö nagu pole päris töö ja sellist klassikalist “lõbu” tööst vabal ajal hing ei ihka, siis kuidas vastata. Sarnane dissonants tabab mind vahel kui küsitakse, kus ma elan, sellele lihtsalt pole enam ühtset vastust kui elan osalise ajaga ühes riigis ja osalise ajaga teises riigis.

Niisiis “fun” ehk lõbu. Lõbu viitab minu meelest mingile välisele ja lühiajalisele ehk siis mingi tegevus, mis pakub korraks rõõmu ja leevendust muidu valulikule või igavale elule. Midagi, mis tuleb väljast pooolt ja sõltub välistest teguritest. Midagi, mis on nagu plaaster, mis korraks peale kleebitakse haavale, et veritsus kõike ära ei määriks. Ma ei mõista lõbutsemist hukka – nali ja naer on väga vajalikud aga ma kutsun Sind vaatama natuke sügavamale. Mis oleks kui kogu meeleseisund on täidetud vaikse rahuliku sisemise rõõmuga? Et hoolimata välistest tormidest on sinu sees vaikus, rahu ja rõõm elus olemisest. Et ei peaks otsima järjest ekstravagantsemaid lõbustusi, vaid võiks lihtsalt rõõmu tunda elus olemisest, päikese paitusest, hetkest, mis on? Mis oleks kui elu oleks tõesti elus?

Scroll to Top