Kas sinu elus on mõni valdkond, millega oled pidevalt kimpus ja asjad kuidagi ei edene kuigi oled sellesse panustanud enda meelest piisavalt? Meie elu ruulib vaid 10% teadlik meel ja 90% ulatuses alateadlik meel. Just seetõttu võid küll oma teadliku meelega mõelda, et tahad midagi oma ellu luua ja tuua aga asjad ei edene. Ainult mõtlemisest ja füüsilises plaanis tegutsemisest jääb tihtipeale väheks, sest see maagiline 90% töötab su soovidele vastu. Siin tulevad appi tehnikad, et leida üles alateadvusest need blokeeringud või uskumused, millest meil aimugi pole kui oma alateadvusega tööd pole teinud.
Tänapäeva inimene kipub aga alateadvust täielikult eirama ja kummardama seda nö. käega katsutavat teadlikku meelt. Kas sa kujutad ette, et elaksid oma majas, kus on 10 tuba aga sina oleksid tuttav ainult ühega neist ja ülejäänutesse isegi mitte ei piilu? Ega vist mitte :). Ometigi kipub suurem osa inimkonnast seda just tegema, peamiselt küll teadmatusest, vahel ka puhtast arrogantsist või alateadlikust hirmust. Tegelikult pole siin ei karta ega häbeneda midagi. Meil kõigil on alateadvuses blokeeringuid, hirme, uskumusi, mis meid ei teeni, absoluutselt kõigil, nii professoritel, presidentidel, rikastel, edukatel, vaestel, kuulsatel ja kuulsusetutel. Olenemata sellest, kus sa oma eluga parasjagu oled, võid saada abi kui enda alateadvusega tutvust teed ja neile uskumustele valgust heidad.
Alateadvusega tegelevaid tehnikaid on mitmeid, üks tuhandeid aastaid vana meetod on hüpnoos. Hüpnoosi nime kannab see küll vaid 18.sajandist aga juba vanad egiptlased, vanad kreeklased ja paljud põlisrahvad on kasutanud praktikaid, et jõuda muutunud teadvuse seisundisse, Sellised praktikad on nö. moodsa hüpnoosi eelkäijad. 18. sajandiks töötas hüpnoosiga piisavalt arste, kirurge, psühhiaatreid, psühholooge ja psühhoterapeute, et 1892. aastal kiitis näiteks Briti Meditsiiniassotsiatsioon (BMA) ühehäälselt heaks hüpnoosi terapeutilise kasutamise. USA-s toetatakse hüpnoosiga sünnitajaid ning operatsioonile minejaid.
Mis on hüpnoos ja kuidas see mind aitab?
Hüpnoos on meetod, mis võimaldab alateadvusesse nö. uut tarkvara peale laadida, oma ajus uusi seoseid luua ja läbi selle oma elu kvaliteeti tõsta. Näiteks: saada üle hirmudest, foobiatest, sõltuvustest, toetada oma tervist, vabaneda stressist, uneprobleemidest, aidata paremaid tulemusi saavutada nii spordis kui õppimisel, murda mustreid, mis kipuvad elus korduma, kasvatada enesekindlust, julgust, usaldust iseenda vastu jne. jne.
Hüpnoosis olles oled lõõgastunud seisundis, midagi ärkveloleku ja uinumise vahepealset, sinu ajulained on aeglustunud, peamiselt alfa tasandil, mis aitab sul vastu võtta sugestsioone. Tavaolekus toimetame tavaliselt beeta tasandil, siis kui mõtleme omi mõtteid ja muretseme möödunud ja tulevaste võimalike probleemide pärast. Hüpnoosi seisundis aju lained aeglustuvad alfa, kohati ka theta ja delta tasandile (vt joonist)
Mis siis kui ma ei allu hüpnoosile?
Kõik vaimselt terved ja intelligentsed inimesed alluvad hüpnoosile, arvamus, et ma ei allu hüpnoosile tuleb sellest, et inimesele ei ole selgeks tehud, mis täpselt hüpnoos on ja mida ta hüpnoosis olles kogeb või ei koge. Enne sessiooni alustamist räägin selles osas põhjalikult üle, millega on tegemist ja kuidas me hüpnoosi kogeme.
Kas hüpnoos on ohtlik?
Me kogeme hüpnoosi iga päev kui hakkame uinuma või ärkama, selles ei ole midagi ohtlikku. Sa ei kaota teadvust ja kuuled, mida sulle räägitakse, võid hüpnoosi seisundist väljuda kui sul selleks soov tekib. Hüpnoosi ei saa kasutada vastu sinu tahtmist.
Kuidas ma saan hüpnoosi sessioonile?
Alates 25. novembrist kuni Jõuludeni pakun Tallinnas, Kalamaja piirkonnas hüpnoosi seansse. Juba esimene seanss võib sind oluliselt edasi aidata, üldjuhul on soovitav teha 4-6 seanssi aga kõik sõltub ka konkreetsest tööst. Esimeseks sessiooniks tasub varuda 2 tundi, edaspidi 1,5tundi. Kuni Jõuludeni on sessiooni hind 65€.
Viibisin hiljuti oma elu esimesel pimeretriidil. Mõte pimeretriitida küpses mul sees juba mitu head aastat, nimelt alates hetkest kui üks mu sõber kirjeldas oma kogemust, kus ta esialgse 7 päeva asemel viibis pimedas ja eraldatuses 23 päeva ja isegi siis tuli välja vastumeelselt. Tulemuseks oli tema sõnul kõrgema teadvuse seisundid, hulgaliselt taipamisi ja vaimne ärkamine. Mina planeerisin esimene kord retriidi pikkuseks 7 päeva.
Miks pimeretriit hea on?
Tegemist on iidse spirituaalse praktikaga, mida tuntakse erinevates kultuurides üle maailma ja kasutatakse kui vahendit kõrgendatud teadvusseisundite ja vaimse ärkamise saavutamiseks. Usutakse, et väliste segajate kõrvaldamisega saab mõistus keskenduda sissepoole ja pääseb sügavamale teadlikkuse, intuitsiooni ja loovuse tasanditele. See võib olla võimas vahend vaimse edenemise teel, aga ka vahend emotsionaalseks tervenemiseks. Pimedus aitab leida valguse enda sees.
Uuringud on näidanud, et pikaajaline pimeduses viibimine põhjustab biokeemilisee reaktsiooni ajus, DMT sünteesi, mis käivitab muutunud teadvuse seisundi, mis võimaldab kiirendada arengut eneserealisatsiooni suunas.
Tänapäeva ülestimuleeritud maailmas, kus oleme pidevas infovoos ja enamik meist maadleb keskendusmisraskuste ja mäluprobleemidega, on pimedusse ja vaikusesse taandumine võimas taaskäivitaja ja tervendusviis, närvisüsteem taastub, kel on unepuudus, saab end ka lõpuks korralikult välja magada. Paljud leiavad üles oma loovuse ja intuitsiooni. Võib juhtuda arusaamine nähtamatutest eksistentsitasanditest ja seega paradigma muutumine nn reaalsuse suhtes. Vibratsioonisagedus tõuseb, mis toob kaasa arvukad energeetilised nähtused. Kindlasti paraneb keskendumisvõime, fookus. Siiski, ma ei sooovitaks seda retriiti inimesele, kel puudub igasugune spirituaalne praktika ja tahab lihtsalt välja magada ja end paremini tunda 😉 Kuigi mõned allikad soovitavad pimedust ka stressi ja depressiooni puhul, ei soovita ma säärases seisundis üksinda pimedasse end taandada, pigem võib see mõnel inimesel vallandada rohkem hirme ja ärevust kui puuduvad teadmised ja vahendid, kuidas ennast ja oma emotsioone juhtida.
Mis toimub kehas?
Pikaajaline pimeduses viibimine aktiveerib käbinääret, käbinääre toodab pimeduses melatoniini. Melatoniini tootmiseks on vaja täielikku pimedust, seetõttu tavapärases elukeskkonnas on see sageli häiritud. Pimedas suureneb psühhoaktiivsete trüptamiinide kontsentratsioon ajus, mis toob kaasa sisemiste nägemuste, unenägude tekkimise. Trüptofaani metabolismi käigus toodetud lihtsaim psühhoaktiivne molekul on DMT. Erinevate uuringute kohaselt avaldub just selle aktiveerimisel ebatavaline rõõm, ajatus, enesekindlus ning universaalse armastuse ja kaastunde kogemus.
1.-3. päeval melatoniin aitab vaigistada meelt ning valmistuda tunnetama oma olemust ja maailma peentasandil. 3.-5.päeval melatoniini töötlemine jätkub pinoliiniks, mis mõjutab aju neurotransmittereid. Pimeduses koguneb melatoniin järk-järgult ajju ja me hakkame oma ärkveloleku teadvuses kogema une ilmutusi. Une- ja uneseisundid avalduvad meie teadlikkuses ning meie tõelise olemuse aspektid hakkavad end paljastama. Uneteadvus on sügav noorendamise ja taasühendamise seisund meie jumaliku allikaga. 6.-12.päeval hakkab aju sünteesima nn. “vaimumolekule” 5-metoksüdimetüültrüptamiini (5-MeO-DMT) ja dimetüültrüptamiini (DMT), hõlbustades universaalse armastuse ja kaastunde transtsendentaalseid kogemusi. *
Mida mina kogesin ja tagant järele tarkused
Minu eesmärk oli süvendada segamatult oma praktikat ja vaadata, kuhu see pimedus mind kannab. Esimesed päevad magasin üsna palju nagu paljud hoiatavad, siiski mitte ülearu, sest üldiselt pööran piisavale unele oma elus päris palju tähelepanu. Algul tegin entusiastlikult asana praktikat, mediteerisin. Esimene päev oli meel üliaktiivne ja lahendas veel kõike, mis pooleli jäi. Sõin vist umbes kord päevas, mulle ei toodud süüa, seega pidin ise oma kaasavõetud asjadest ja veekeedukannu abil midagi tegema. Kui ma tavaelus olen endaga vahel kärsitu, siis nüüd tundsin end selle pehme sametise pimeduse rüpes soojalt ja turvaliselt ning kogesin ülimat kannatlikkust ja armastusväärsust iseendaga. Täielik kohalolu midagi tehes, näiteks tassi tee tegemine oli omaette protseduur, kõigele tuli tähelepanu pöörata ja olla absoluutselt kohal, et see kuum vesi läheks ikka tassi ja tass saaks piisavalt täis. Või hambapesu..algul oli see päris lõbus, sest ei taibanud hambapastat kohe suhu panna – harjale pannes ei näe ju kui palju seda tuleb ning mõned korrad oli mul seda hambapastat ikka igal pool. Mõnikord kadus veepudel tuppa ära kuigi panin selle alati kindla koha peale. Nii et jagus mu ööpäevadesse ka asist ja vahel ka lustakat askeldamist. Üldse tundsin sellist kergust ja naersin päris palju – ma ei läinud täielikku vaikusesse kuigi ega ma nüüd rääkimisele ka energiat ei kulutanud 🙂
Kuskil 4nda päeva paiku tekkis mingi de-orientatsioon aeg-ajalt. Ruum ei olnud suur aga vahepeal suutsin kuidagi sassi ajada ja liikusin täpselt soovitule vastassuunas. Mingil hetkel hakkasin aeg ajalt nägema kerget, pehmet valgust. Mõnikord kerget pehmet valkjat valgust, mõnikord justkui infrapuna. Vahel oli tunne justkui oleksin surnud, elu läheb edasi, kõik toimetavad väljapool seda minu ruumi ja mina justkui jälgin neid kuskilt mujalt. See oli ka selline rahulik jasoe teadmine, et elu läheb edasi. Unenäod olid omamoodi, kuidagi lakoonilisemad kui tavaliselt. Meditatsioonid läksid sügavamaks ja ajataju kadus. Vahel kuulsin väljast mõnda heli, mille põhjal üritasin arvata aega. Kuigi ma pole omaarust suur kella vaataja, tekkis seal suur tahtmine kursis olla ajaga. 4ndal päeval tundsin ka, et mu keha tahab hirmsast liikuda, ei asanad, qigoong ega niisama maas väänlemine ei aidanud, unistasin pikast jalutuskäigust metsas. Hoolimata heast ventilatsioonist unistasin värske õhu käes liikumisest. Siis hakkas igav. Jälgisin huviga, sest igavus oon teatavasti üks väga hea allikas loovuseks, uuteks ideedeks. Algul tuli palju ideid, mida üritasin paberile kirjutada, siis jätkasin oma praktikatega. Millalgi 5-nda päeva lõpus või 6nda alguses tekkis uus taipamine ja selgus ning otsustasin järgmisel päeval välja tulla, päev varem kui esialgu plaanisin.
Välja tulemisel oli kõige mõnusam hilisõhtul kuu valgel rõdul istuda ja hingata värsket karget sügisõhku. Oli täiskuu. Järgmisel päeval harjutasin end hommikuvalgusega. Silmad olid hästi tundlikud ja kergelt iiveldas kui läksin päevavalgusesse. Pealelõunaks sain end stabiilseks ning sõitsin koju, tahtmata veel rääkida, suhelda, vaadata telefoni vms. Integreerimiseks kulus veel veidi aega ja ilmselt toimub see protsess veel taustal. Mõned inimesed mainisid, et mu energias on toimunud muutus. Iise tunnen, et praegu suudan minna sealsesse sametisse armastuse olekusse tagasi üsna kergelt ka valguses. Kas ma teeksin seda veel? Aus vastus on, et ei tea. Olles tule elemendi inimene, tohutu amburi (4 planeeti + tõusumärk) energiaga, siis selline pimedusse eraldumine ei ole mulle eriti loomuomane aga kes teab, ehk mõne aja pärast prooviksin juba 10 päeva.
Mida teeksin teisiti? Valmistaksin end paremini ette. Praegu oli mul peamiselt ainult selle sõbra kogemuse kirjeldus ja ma eriti ei uurinud teemat sügavamalt. Nii öelda hüppasin ja siis mõtlesin. Leppisin ka maja pakkujaga kokku, et kolmandal päeval nad korra ukse tagant küsivad, kuidas mul läheb. See tundus sel hetkel igati mõistlik, tagant järele vaadates, aktiveeris see mu meelt liialt. Ootasin seda külaskäiku nagu laps jõuluvana ja pärast võttis jälle tükk aega, et meel rahuneks ning lisaks andis see ettekujutuse ajast ja seejärel hakkas aeg venima kuigi teadsin, et olen poole peal. Sellise nädalase retriidi puhul ma ilmselt valiks nüüd segamatud 6 päeva.
Soovitus: lase lahti kõigist ootustest, võrdlustest. Sina oled seal kus sa oled ja sinu kogemus on unikaalne. Ei ole sellist asja nagu läbikukkunud pimeretriidis 🙂 Juba otsus seda proovida, näitab, et oled väljakutseteks valmis, valmis ennast avastama, edenema.
Minu pimeretriidi majake seest ja väljast. Siin ka link kohale, kes soovib ise kogeda.
Suhted on olnud minu elu üks peamiseid õppimise, kasvamise kohti, suhetes olen saanud kõvasti kõrvetada ja endale (ning ka teistele) kõvasti haiget teinud. Kogu see kogetud valu pani mind ühel hetkel tõeliselt panustama, et suhete kohta rohkem õppida, lugeda, vaadelda, kuidas siis luua toimiv suhe, et oleks ikka rohkem rõõmu ja teineteisega koos kasvamist ning vähem valu.
Algul kui uus põnev inimene meie ellu tuleb, siis lülitame mõtlemisvõime välja ja kogu tants käib hormoonide möllust. Noore ja kogenematuna hüppasin suhtesse naiivse lootusega, et suudan partnerit muuta, hiljem hüppasin suhetesse lootuses, et muutun ise. No ei muutu ei ise ega teine või kui siis üürikeseks ajaks aga inimese põhiolemus jääb ikka samaks ning suhte algul tehtud korrektiivid kipuvad siis kui esimesed väljakutsed tulevad, ka vanadesse rööbastesse minema. Teadlikum suhe eeldab, et suudad ka siis kui parasjagu oksütotsiini pilves oled, endalt ja kaaslaselt küsida olulisi küsimusi ja KUULATA neile antavaid vastuseid.
Pikaajalistel vallalistel on tavaliselt valmis pikad nimekirjad sellest, milline see inimene, kes lõpuks oma ellu vastu võetakse, olema peaks. Ma lähenen teemale natuke teiselt poolt. Tee endale lühike küsimuste – vastuste leht, mida saad meeldetuletuseks kiigata ja uuelt kallimalt ka küsida enne kui oled oled jõudnud sellesse suhte faasi, kus olete otsustanud päriselt koos edasi minna.
Miks sa tahad olla suhtes? Mis on sinu jaoks suhte eesmärk?
Mis on sinu arvates mehe/naise roll suhtes/kooselus/abielus?
Kus sa näed end elamas? Kas sul on eelistus maa, linna, riigi osas? Elukeskkonna osas?
Kas soovid saada lapsi või kindlasti ei soovi lapsi? See on minu meelest üks fundamentaalsemaid asju, mille puhul samas arvatakse justkui ei sobiks sellest rääkida suhte alguses, et ehmatad teise ära. Järjekordne tobe väljamõeldud reegel või uskumus! Laste teemast tuleks rääkida pigem alguses ilma valehäbita, sest paraku on see teema, mis tuleb sügavalt meie seest ja loota, et teine pool vaikselt kohaneb meie tegeliku sooviga on ülimalt naiivne. Minul on läinud suhe katki sellepärast, et ma tahan last ja partner seda ei soovinud ning olen jätnud ka suhtesse minemata kuna mina ei soovinud enam lapsi aga teine pool soovis väga. Oleneb kindlasti ka inimeste vanusest aga kui oled juba kuskil 35+, siis ei tasu seda teemat vaiba alla pühkida ja loota, et asjad lahenevad just vastavalt sinu nägemusele ja mõlemad on sealjuures rahul ning õnnelikud.
Kui palju sa vajad üksi olemise aega ja kui palju vajad koos olemist? Jällegi alahinnatud teema ja tihtipeale ei tea me ise ka, et vajame rohkem omaette olemise aega ning “küsime” seda aega läbi alateadliku tülitsemise ja intriigide. Mida parem kontakt ja selgus on iseendaga, seda lihtsam on suhtes oma vajadusi sõbralikult väljendada. Kui siin on täiesti erinevad vajadused, siis on koosolemiseks kõvasti kompromisse vaja teha.
Milline on su partneri vanemate peremudel, kuidas asjad käivad tema päritoluperes? Need uskumused ja mudelid on peidus meie seljakotis, tahame seda tunnistada või mitte. Kuniks pole enda tervenemise nimel märkimisväärseid samme võetud, hakkab see pagas ka meie suhtesse üle kanduma. Muidugi meil kõigil on päritud kiiksud, lihtsalt oluline on seda teadvustada ja sinna valgust heita. Lisaks päritoluperele tasub tähelepanelikult kuulata ka eelmise suhte lugu ja kuidas oma eelmisest partnerist räägitakse.
Milline on sinu maailmavaade? Milline koht on spirituaalsusel sinu elus?
Kui ühiste laste saamine on teema, tuleb kindlasti kasuks ka rääkida mõlema visioonist, kuidas neid peaks kasvatama.
Kuidas peaksid käima paari rahaasjad? Millised on sinu uskumused raha kohta. See teema on eriti oluline läbi arutada kui otsustatakse kokku kolida.
Milline on sinu ideaalne elustiil?
Need on ainult mõned küsimused, mida tutvuse algfaasis võiks küsida, et päriselt teineteist tundma õppida ja mõista, kus teine inimene oma uskumuste ja eluga on. Meil on kõigil oma pagas varasemate suhete ja oma päritolu peremudeli näol, keegi meist pole ideaalne ja perfektne. Parim, mis teha saame, on toetada teineteist selles mängus nimega Elu ning võtta endale sihiks olla iga päev natuke parem inimene ja natuke parem partner kui eile.
Mõnikord mõni inimene, keda me võib-olla ei tunnegi eriti, tekitab meis negatiivseid emotsioone ning kipume ka üsna automaatselt riputama neile külge silte, mida nad sugugi ära ei ole teeninud. Kui sa ka oled enda juures märganud, et kiirustad vahel hinnangute andmisega ning keegi kuskil tekitab sinus puhtalt oma kohaloluga ärevust, siis kutsun ausalt endale hinge vaatama, mis see on selle inimese juures, mis peegeldab midagi sinus – kas siis seda, mida leiad endaski aga eelistad seda endale mitte tunnistada või hoopis midagi, mõni talent või omadus, mida salamisi ihkaks endalegi aga hirm hoiab tagasi, et endas seda avada. Niisiis ole tänulik inimestele, kes sinus mingeid nuppe (kas tahtlikult või tahtmatult vajutavad), ainult läbi selliste peegelduste saame sügavuti ennast näha ja kasvada.
Kuna see heliklipp oli algselt salvestatud õhtul hilja memoks, et järgmisel päeval sel teemal video teha aga järgmisel päeval oli see õige tunne ja hetk möödas, siis otsustasin jagada ikkagi seda memo, nii et andke andeks, et natuke unine see esinemine 🙂
Küpsiste info on salvestatud sinu brauseris ning saad sealt info kustutada. Leht kogub küpsiseid ainult statistika ja sinu küpsiste seadete kohta. Mõlemad saad soovi korral välja lülitada.
Äärmiselt vajalikud küpsised
Need küpsised on väga vajalikud, sest tänu neile küpsistele mäletab see leht sinu küpsiste valikuid. Ja ma tean, see kõlab naljakalt ja loodan, et panin sind naeratama!
Kui sa keelad selle valiku, siis me ei tea, mis sa valisid ja pead igakord lehele tulles uuesti seda küpsisejuttu lugema ja valima.
3ndate osapoolt küpsised
Kasutan veebilehel Google Analytics statistikat, see aitab mul oma kodulehte paremaks ja klientide ootusele vastavaks teha. Statistika ei ole isikuline, ehk siis sa ei pea muretsema, et näen, et just sina lugesid mu kootsingu lehte juba kuuendat korda aga ikka pole veel minuga ühendust võtnud!
