autentne elu Archives - Vaimsed reisid

Iseenda otsimise ja avastamise konarlused teel

08/08/2022 / Mõtisklusi / autentne elu, oma tee, tervenemine

Oled sa kogenud, et mõnikord esmapilgul üsna puhas sein, osutub täiesti mustaks kui oled asunud sealt puhastama ühte väiekst plekki ning alles seejärel näed kontrasti ja lõpuks pead pesema kogu seina?

Kui ma 11 aastat tagasi otsustasin aastaks aja maha võtta, et veidi ringi rännata, oli mu peamine motivatsioon selleks soov proovida, kuidas ma saan hakkama üksinda, kodust kaugel, võõra kultuuri keskel elades. Ma tahtsin endale tõestada, et saan hakkama. Kui üks mu sõber lahkumispeo ajal küsis, kas lähen ennast otsima, vastasin, et mul on kõik paigas, ei lähe ennast otsima. Mäletan veel hästi, mida ma selle all mõtlesin – olin loonud endale väliste standardite järgi aktsepteeritava keskpärase elukese – mul oli karjäär mainekas ettevõttes (millest ma loobusin), oma hubane kodu, auto, puhkused välismaal, sõbrad, täiskasvanuks saanud tütar, ma ei olnud koormatud kosmiliselt suure pangalaenuga. Mõtted sellest, et minu sisekosmos avastamist ja korrastamist vajab, ei tulnud sellisel kujul mulle pähegi. Säärane egost pungil vastus, et ma ennast otsima ei lähe, sest mul pole seda vaja, mul on kõik paigas, ajab mind praegugi veel naerma. Muidugi ma läksin ennast otsima, ainult mu ego ei teadnud seda veel, intuitsioon oli aga piisavalt kõvasti mu kõrva sosistanud, nii et sinnapoole ma liikuma hakkasin. Teadmata, et seda vajasin.

Iseenda otsimisega või pigem siis leidmisega on see, et kui hakkad kuskilt servast kraapima, siis juhtub nagu selle seinaga, mida jutu alguses mainisin… Mõtled, et uurid natuke aga peale esimest manöövrit nuustikuga hakkab soppa voolama, soppa, millest sa polnud esmapilgul teadlik, et see olemaski on, seda mida ma polnud näinud kui sein sellega ühtlaselt kaetud oli. Seda, mida näha ei tahtnud. Sel hetkel on võimalus valida, kas eirata, et hallika varjundi keskel on üks hele laik või kogu sein üleni puhtaks pesta ehk kui rääkida enda avastamise teest, siis saada tuttavaks oma varjukülgedega, nende osakestega, mida me enda juures pole näha tahtnud või julgenud.

Pikkamisi ennast taasluues, kogeme tagasilööke, kogeme hetki kui ego püüab taas püünele saada, süüdistame oma haavades ja traumades oma lähedasi, toome ettekäändeid, et astuda teest kõrvale, kõik pooleli jätta, vahetame pidevalt õpetajaid, teejuhte, meetodeid, kuni jõuame sinna, et kõik, absoluutselt kõik, on meie enda loodud, meie enda peegelpilt ja me lihtsalt peame suutma vaadata seda peegelpilti heatahtlikult, kaastundlikult. Kui tahame seda näha ja aktsepteerida, siis algab tõeline tervenemine ja elamine päris külluses ja armastuses.

Iseenda otsimise ja avastamise konarlused teel Read More »

What do you do for fun?

Sõitsin Costa Rica käänulistel teedel kui autojuht küsis minult just selle küsimuse: “What do you do for fun?” (Kuidas sa lõbutsed?) Lihtne küsimus, millele ma kohe kergelt vastust ei leidnud. Sain aru, millist vastust ta minult tõenäoliselt ootas – ehk siis, mida ma teen tööst vabal ajal a la stiilis – käin kinos, teatris, kontserdil, matkamas, sõpradega “väljas” vmt. Aga kui töö nagu pole päris töö ja sellist klassikalist “lõbu” tööst vabal ajal hing ei ihka, siis kuidas vastata. Sarnane dissonants tabab mind vahel kui küsitakse, kus ma elan, sellele lihtsalt pole enam ühtset vastust kui elan osalise ajaga ühes riigis ja osalise ajaga teises riigis.

Niisiis “fun” ehk lõbu. Lõbu viitab minu meelest mingile välisele ja lühiajalisele ehk siis mingi tegevus, mis pakub korraks rõõmu ja leevendust muidu valulikule või igavale elule. Midagi, mis tuleb väljast pooolt ja sõltub välistest teguritest. Midagi, mis on nagu plaaster, mis korraks peale kleebitakse haavale, et veritsus kõike ära ei määriks. Ma ei mõista lõbutsemist hukka – nali ja naer on väga vajalikud aga ma kutsun Sind vaatama natuke sügavamale. Mis oleks kui kogu meeleseisund on täidetud vaikse rahuliku sisemise rõõmuga? Et hoolimata välistest tormidest on sinu sees vaikus, rahu ja rõõm elus olemisest. Et ei peaks otsima järjest ekstravagantsemaid lõbustusi, vaid võiks lihtsalt rõõmu tunda elus olemisest, päikese paitusest, hetkest, mis on? Mis oleks kui elu oleks tõesti elus?