„No drama.“
„Good vibes only.“
„Ma ei taha negatiivsust.“
Need laused võivad esmapilgul kõlada väga teadlikult, küpselt ja isegi vaimselt. Vaimses ringkonnas armastatakse neid lauseid eriti.
Muidugi, kes meist ei tahaks enda ümber rohkem rahu, kergust, rõõmu ja häid suhteid?
Aga vahel tasub korraks peatuda ja küsida:
Kas me tegelikult otsime rahu või püüame lihtsalt vältida kõike, mis meis ebamugavaid tundeid tekitab?
Inimene ei ole loodud tundma ainult rõõmu.
Me tunneme armastust ja viha.
Rõõmu ja kurbust.
Lähedust ja pettumust.
Tänulikkust ja kadedust.
Rahulolu ja hirmu.
Lootust, leina, ärevust, igatsust, üksindust, elevust.
See kõik kuulub inimeseks olemise juurde.
Ja emotsioon ei ole probleem, mida tuleb võimalikult kiiresti ära parandada.
Emotsioon on sõnum.
Ta annab meile teada, et meis toimub midagi.
Mõnikord puudutab tänane olukord päriselt tänast hetke. Aga mõnikord on meie reaktsioon palju suurem, kui praegune olukord justkui õigustaks.
Keegi ütleb ühe lause.
Ja me tunneme, kuidas miski meie sees plahvatab.
Keegi ei vasta meie sõnumile.
Ja tekib hüljatuse tunne.
Partner teeb midagi, mis meid haavab.
Ja äkitselt tundub, nagu oleks kogu suhe ohus.
Väljast vaadates võib see tunduda „liiga palju“.
„Miks sa nii dramaatiliseks lähed?“
Aga inimene ise ei pruugi reageerida ainult sellele hetkele.
Praegune olukord võis lihtsalt puudutada vana kohta.
Kohta, mis kunagi jäi märkamata.
Kohta, kus pidime oma tunded alla suruma.
Kohta, kus õppisime, et meie vajadused on „liiga palju“.
Kohta, kus pidime olema tubli, rahulik ja mugav, et olla armastatud.
Ja nüüd tuleb elu ning puudutab seda kohta uuesti.
See ei tähenda, et iga tugev emotsionaalne reaktsioon on automaatselt õigustatud.
See tähendab, et reaktsioonil on tõenäoliselt mingi põhjus.
Kõik tunded on lubatud. Kõik käitumised ei ole.
Siin on üks väga oluline vahe.
Emotsioonide tervislik töötlemine ei tähenda, et võime oma viha, hirmu või valu lihtsalt teiste peale välja valada.
Sa võid olla vihane.
Aga see ei anna sulle õigust teist inimest alandada.
Sa võid olla haiget saanud.
Aga see ei tähenda, et võid teisele meelega haiget teha.
Sa võid olla pettunud.
Aga see ei tähenda, et pead karjuma, manipuleerima või karistama vaikimisega.
Emotsioon on lubatud. Käitumise eest vastutad sina.
Küpsus ei tähenda, et sa enam kunagi ei ärritu.
Küpsus tähendab, et sa õpid oma emotsioone tundma, nende sõnumit kuulama ja vastutama selle eest, kuidas sa nendega ümber käid.
Aga siin tuleb mängu ka teine pool.
Kui keegi sinu kõrval kogeb tugevat emotsiooni, on väga lihtne ennast sellest eemaldada ja öelda:
„Ma ei taha draamat.“
Või:
„Mina ei tegele negatiivsusega.“
Või isegi naeruvääristada inimest:
„Sa oled nii dramaatiline.“
„Dramaatiline.“
See üks sõna võib teha väga palju haiget.
Sest selle asemel, et näha inimese tunde taga olevat valu, hakkame hindama selle valu väljendumise viisi.
Me ei küsi enam:
„Mis sinuga toimub?“
vaid:
„Miks sa selline oled?“
Ja seal võib empaatia väga kiiresti kaduda.
Kui inimese reaktsioon tundub sulle ebaproportsionaalne, ei tähenda see automaatselt, et tema tunne on mõttetu.
Sinu jaoks võib see olukord olla väike. Tema jaoks võib see puudutada midagi väga suurt.
Me kõik kanname endaga kaasa oma lugu.
Seetõttu ei saa me mõõta teise inimese valu ainult selle järgi, kui suur tema tänane sündmus meie silmis on.
Sa ei pea teise inimese reaktsiooniga nõustuma, et tema tunnet tunnustada.
Sa võid öelda:
„Ma näen, et see puudutas sind väga sügavalt.“
Ja samal ajal:
„Ma ei ole nõus sellega, kuidas sa minuga praegu räägid.“
Need kaks asja saavad eksisteerida korraga.
See ongi emotsionaalne küpsus.
Me ei pea inimest tema tundest välja tõmbama.
Kui keegi on kurb, ei pea me talle kohe ütlema:
„Mõtle positiivselt.“
Kui keegi on vihane, ei pea me talle ütlema:
„Rahune maha.“
Kui keegi on pettunud, ei pea me talle meenutama:
„Asi võiks ju palju hullem olla“ — ja tuua talle näiteid, kuidas kellelgi või sinul endal on parasjagu midagi veel hullemat elus toimumas.
Ja kui keegi nutab, ei pea me talle ütlema:
„Ära nuta.“
Mõnikord vajab inimene lihtsalt seda, et tema kõrval oleks teine inimene, kes ei ehmu tema emotsiooni ees.
Kes ei hakka seda kohe parandama või naeruvääristama.
Kes ei põgene.
Kes suudab öelda:
„Ma olen siin. Räägi mulle.“
See ei tähenda, et me peame teise inimese valu enda kanda võtma.
See tähendab, et me ei pea seda temalt ära võtma.
„Good vibes only“ võib vahel olla hoopis emotsionaalne põgenemine.
Muidugi on ilus valida teadlikult seda, mis meid toetab.
Me ei peaks valima elu pidevas konfliktis.
Me ei pea otsima probleeme sealt, kus neid ei ole.
Me ei pea jääma kinni inimestesse ja olukordadesse, mis meid pidevalt lõhuvad.
Aga positiivsus, mis ei mahu kokku kurbuse, viha, pettumuse ja haavatavusega, ei ole veel terviklikkus.
Sest elu ei ole ainult head päevad.
Ja meie suhted ei ole ainult ilusad hetked.
Mõnikord on kõige sügavam lähedus just seal, kus julgeme näidata:
„See tegi mulle haiget.“
„Ma olen praegu kurb.“
„Ma kardan.“
„Ma olen sinu peale vihane.“
„Ma ei tea, mida ma vajan.“
„Ma vajasin sinult midagi muud.“
Need ei ole tingimata suhte lõhkumise laused.
Need võivad olla hoopis tõelise läheduse algus.
Sest kui me suudame rääkida sellest, mis päriselt toimub, ei pea emotsioon enam leidma järjest valjemat viisi, kuidas nähtavaks saada.
Me ei vaja rohkem „no drama“ inimesi.
Me vajame rohkem inimesi, kes oskavad eristada draamat ja valu.
Inimesi, kes ei võta iga emotsiooni isikliku rünnakuna.
Inimesi, kes oskavad kuulata ilma kohe lahendamata.
Inimesi, kes suudavad seada piiri ilma teise inimese tunnet tühistamata.
Ja inimesi, kes julgevad ka ise tunnistada:
„Ma ei ole alati rahulik. Ma ei ole alati positiivne. Ja see ei tee mind halvaks inimeseks. See teeb mind inimeseks.“
Meie eesmärk ei peaks olema saada inimesteks, kes kunagi ei vihasta, ei kurvasta ega solvu.
Meie eesmärk võiks olla saada inimesteks, kes oskavad oma emotsioonidega kohal olla.
Neid kuulata.
Neid mõista.
Neist õppida.
Ja lõpuks valida, kuidas me nende ajendil käitume.
Sest võib-olla ei ole tõeline „good vibes only“ mitte see, kui meie elus puuduvad kõik ebamugavad tunded.
Võib-olla on tõeline hea energia hoopis see, kui me ei pea enam ühtegi oma inimlikku osa häbenema.
Kui rõõm võib olla rõõm.
Kurbus võib olla kurbus.
Viha võib anda märku piirist.
Hirm võib näidata, kus vajame turvatunnet.
Ja armastus võib olla kohal ka siis, kui elu ei ole parasjagu ilus.
Me ei ole siin selleks, et tunda ainult head.
Me oleme siin selleks, et tunda, mõista, kasvada ja õppida iseendaga päriselt kohal olema.
Ja võib-olla just sealt algabki küpsus:
mitte sellest, et meil pole enam „draamat“,
vaid sellest, et me ei pea enam oma ega teiste inimlikkust draamaks nimetama.