Lahkuse ja abistamise pime pool
Armastada kõiki, olla alati lahke ja abivalmis kõigi vastu – see on ilus ja üllas siht elus, mille poole püüelda. Kui tunned, et see kõnetab sind, et see oled sina, kes alati abivajajaid aitab ja oma hinge tagant kõik teistele jagab? Suurepärane! Selliseid lahkeid ja avalaid inimesi oleks maailma rohkem vaja 🙂 Mõnikord on aga selline jagamine ja pidev teiste aitamine ajendatud aga hoopis millestki muust kui siirast südamesoovist teisi aidata, seda eriti siis kui pidevalt teisi aidates enda aitamine unarusse kipub jääma.
Miks me siis aitame teisi enne kui ennast? Küsimusele vastamine nõuab enda vastu üdini aus olemist ja enda suhtes parajat osavõtlikkust ja kaastunnet, sest siirad vastused ei pruugi meie egole sugugi meeldida. Mõtistkle, kas mõned järgmised näited võiksid sinu kohta käia?
- Abistan teisi hea meelega alati kui keegi abi palub, sest tunnen end siis kasulikuna ja teistele vajalikuna.
- Tunnen, et teisi abistades olen väärtuslik
- Tunnen ebamugavust “ei” öeldes, sest teised mõtlevad siis, et ma pole hea (abivalmis, tark vmt) inimene
- Aitan alati kui keegi küsib, sest head inimesed (head emad, isad, abikaasad jne) teevad nii.
- Kui minu poole pöördutakse pidevalt abipalvetega, tunnen et olen piisavalt tark, huvitav vmt.
Mida siis teha kui järgmine kord keegi abi palub? Küsi kõigepealt endalt, kas abipalvele jaatavalt vastumine tuleb ilma igasuguste vastuootusteta – sa ei looda salamisi, et kunagi aitab tema sind, et “tõstad kuidagi oma aktsiaid” teise inimese silmis vmt. Siis vaata, kas sa teisele appi tõtates ei kuritarvita endaga tehtud plaane, lubadusi vmt.
Harjuta “ei” ütlemist. Lepi mõne oma sõbraga kokku, et ta palub sinult iga päev mõne teene ja et sina pead vastama “ei”. Ei ütlemine ei pea olema jäik ja külm, seda saab teha ilusti teiste tundeid riivamata ning liigseid vabandusi toomata. Märka, mida tunned oma kehas kui ütled “ei” ja pea selle kohta päevikut.
Iseenda eest hoolitsemine ei ole isekas, vaid on täpselt isekuse vastand. Sa saad armastada teisi ainult siis kui armastad iseennast, saad teisi aidata kui tunned, et sina oled väärt sama hoolitsust nagu teisedki.
Nii nagu lennukis õpetatakse häire korral kõigepealt endale hapnikumaski pähe panema ja siis teisi aitama, nii võiksime käituda ka tavaelus – kõigepealt aitame ennast ja siis teisi, sest kui meie enda jõuvarud on otsas, ei ole meist abi ka teistele.
