Kui palju maksab sinu hing

Mina olin eelmise sajandi 80ndate koolilaps. Ühel päeval oli mul oma emaga vestlus, kus ta ütles, et varsti räägitakse meile koolis, et saame pioneeriks hakata. Ema rõhutas, et ma ei pea seda tegema kui ma ei taha ja et tegelikult see ei ole mingi eriti äge asi, millega kaasa minna. Ta ei seletanud mulle tookord midagi poliitikast  aga mäletan hästi, et otsustasin mitte pioneeriks hakata. Oligi käes klassijuhatajatund, kus hakati rääkima pioneeriks hakkamisest ja kui vägev asi see on, sosistasin oma pinginaabrile, et ma vist ei hakka pioneeriks. Mäletan  veel siiani, kuidas ta vaatas mind ülevalt alla, lõi pea kuklasse ja teatas erilise rõhuga: “mina KÜLL hakkan! Muidu sa ei saa ju laagrisse ega kuhugi ägedatele üritustele!” Ma oli sellisest toonist ja tema pilgust ehmatanud ja automaatselt tundsin, kuidas kogu esialgne julgus teistmoodi otsustada, kokkuvarises. Kartsin, et äkki ma ei kuulugi siis enam teistega kokku ja jään millestki heast ilma, niisiis kui pidime kätt tõstma, kes soovivad pioneeriks hakata, tõstsin seda innukalt koos teistega. Tõe huvides olgu öeldud, et ainus asi, mis sellele valikule järgnes, oli kanda kaelarätti, mida me püüdsime igal võimalusel vältida ja kohustus osaleda mai kuus paraadil, kus oli kohutavalt külm aga ei tohtinud peale valge pluusi midagi paksemat seljas olla. Ja tõesti ühe korra käisin ka pioneerilaagris.

Mõned aastad edasi oli mu selgroog tugevamaks kasvanud – kui esitati sama küsimus komsomoli astumise kohta ja vihjati, et sinna astumata jääb Saksa Demokraatliku Vabariigi külastamine kättesaamatusse kaugusesse, siis jäin endale kindlaks, et sinna ma ei astu. Ja tõesti nii jäi ka Saksa DV reis ära aga hoolimata sellest, et olin 5 aastasest peale unistanud reisidest kaugetele maadele, ei olnud ma oma otsusest häiritud. Ning õige pea kukkus kogu kupatus kokku ja kui veidigi raha oli, sai reisida, kuhu iganes, praeguseks olen elanud palju vahvamates riikides kui Saksamaa aga ka seal päris mitmeid kuid veetnud.

Miks ma sellest kirjutan? Sest nii kummastav kui see ka pole, oleme justkui tagasi seal 80ndates. Viimastel kuudel kuulsin nii paljudelt inimestelt, kuidas nad soovivad saada endale kuulsat viirust, et ometigi paberid korda saada, kas vältida süste üldse või pääseda vähemalt kolmandastki aga säilitada võimalus nn. “vabadusele”.   

Praegu, kevade saabudes, võib tunduda see teema juba ammendunud, sest ka see vahepealne “süsteem” on hetkel pausil. Samas aga loodakse juba uusi ja krõbedamaid mehhanisme, mis ilmselt üsna pea meile kehtestatakse, no ikka meie endi “huvides”.

Kallis inimene, kes sa arvasid, et sellised süsteemid annavad sulle mugavust ja vabadust, siis ma pean sind kurvastama: see  võtab sinu vabaduse ja mida rohkem inimesi sellega kaasa läheb, seda rohkem vabadust ära antakse. See selletalvine nö. “pass” on ehe näide kurjusest ja rumalusest ja isegi kui sa klassifitseerud selle omanikuks, siis palun mõtle väga sügavalt, kas sa tahad osaleda sellises asjas või lööd vähemalt järgmine kord selja sirgu ja julged jääda vabaks ja endale kindlaks. Pea meeles sul on alati valik, sa lihtsalt pead julgema valida vastavalt oma südametunnistusele ja sisemisele veendumusele, mitte vastavalt kellegi survele. Survele järele andmine ja otsustamine vastu oma tõelisi soove, on oma hinge maha müümine.