Võid piisavalt magada, puhkusel käia ja mõneks ajaks tempot maha võtta, kuid peagi avastad end taas samast kurnatusest.
Sest mõnikord ei ole probleem ainult selles, kui palju me teeme või kas oskame töö ja puhkuse vahel tasakaalu hoida.
Küsimus on hoopis selles, miks me teeme seda, mida teeme.
Mis meid tegelikult tegutsema paneb? Mida me oma tegevusega saavutada püüame? Kas meie valikud on kooskõlas sellega, kes me oleme ja millist elu me päriselt elada soovime?
Oma eesmärkide poole püüeldes, teiste ootustele vastates ja kõike toimimas hoides võime märkamatult jätta üha suurema osa iseendast kõrvale.
Me jätkame, sest oleme võimekad, sest teised loodavad meie peale, sest me oskame asjad toimima panna – ja mingil hetkel võime unustada küsida endalt ühe lihtsa küsimuse:
Kas elu, mille nimel ma nii palju pingutan, on ikka veel selline elu, mida ma päriselt elada tahan?
Seda võib olla raske märgata, eriti siis, kui väljastpoolt vaadates tundub kõik korras olevat. Võib-olla oled saavutanud isegi palju sellist, mille poole oled aastaid püüelnud.
Ometi on sisemuses midagi raskeks muutunud. Energia ei taastu enam nii nagu varem. Asjad, mis kunagi rõõmu pakkusid, tunduvad üha sagedamini kohustustena. Elu, mis peaks pakkuma rahulolu, võib hakata tunduma millegina, mida tuleb lihtsalt jaksata kanda.
Võib-olla ei vaja me veel üht strateegiat, kuidas olla produktiivsem, distsiplineeritum või vastupidavam.
Võib-olla vajame hoopis julgust vaadata ausalt otsa sellele, mida me endaga kaasas kanname, miks me seda teeme ja kas see kõik on kooskõlas inimesega, kelleks oleme tänaseks saanud.
Kõigist kohustustest ei ole võimalik loobuda. Kõiki eluolusid ei saa üleöö muuta.
Kuid me saame alustada sellest, et õpime märkama, millistes eluvaldkondades juhib meid vaba valiku asemel kohusetunne.
Kus ütleme ikka ja jälle „jah“, kuigi miski meie sees ütleb „ei“.
Kus kohaneme teiste vajaduste ja ootustega nii harjumuspäraselt, et unustame endalt küsida, mida vajame meie ise.
Kus jätkame vanaviisi lihtsalt sellepärast, et oleme alati nii teinud.
Võib-olla ei alga tee tagasi elurõõmu ja sisemise elujõu juurde sellest, et teeme vähem.
Võib-olla algab see hoopis sellest, et hakkame mõistma, miks me teeme seda, mida teeme, ning julgeme tasapisi teha valikuid, mis on kooskõlas meie tegelike vajaduste, väärtuste ja sisemise tõega.
Sest elu ei pea olema ainult midagi, millega toime tulla. See võib olla ka midagi, milles tunneme end päriselt kohal olevatena.
Üks küsimus, mille üle tasub mõtiskleda:
Millal küsisid viimati endalt, kas elu, mida sa praegu elad, tundub ikka veel sinu enda eluna? Kas kõik see, milles sa igapäevaselt toimid, on päriselt sinu uusima versiooniga joondus või sa lihtsalt lohistad endaga seda vana versiooni endaga kaasas, sest oled niimoodi harjunud.
Võta hetk, et sellele küsimusele ausalt vastata. Sa ei pea kohe midagi muutma ega kõiki vastuseid teadma. Mõnikord algab muutus lihtsalt sellest, et julgeme lõpuks iseennast kuulata.