tervenemine

Oled sa kogenud, et mõnikord esmapilgul üsna puhas sein, osutub täiesti mustaks kui oled asunud sealt puhastama ühte väiekst plekki ning alles seejärel näed kontrasti ja lõpuks pead pesema kogu seina?

Kui ma 11 aastat tagasi otsustasin aastaks aja maha võtta, et veidi ringi rännata, oli mu peamine motivatsioon selleks soov proovida, kuidas ma saan hakkama üksinda, kodust kaugel, võõra kultuuri keskel elades. Ma tahtsin endale tõestada, et saan hakkama. Kui üks mu sõber lahkumispeo ajal küsis, kas lähen ennast otsima, vastasin, et mul on kõik paigas, ei lähe ennast otsima. Mäletan veel hästi, mida ma selle all mõtlesin – olin loonud endale väliste standardite järgi aktsepteeritava keskpärase elukese – mul oli karjäär mainekas ettevõttes (millest ma loobusin), oma hubane kodu, auto, puhkused välismaal, sõbrad, täiskasvanuks saanud tütar, ma ei olnud koormatud kosmiliselt suure pangalaenuga. Mõtted sellest, et minu sisekosmos avastamist ja korrastamist vajab, ei tulnud sellisel kujul mulle pähegi. Säärane egost pungil vastus, et ma ennast otsima ei lähe, sest mul pole seda vaja, mul on kõik paigas, ajab mind praegugi veel naerma. Muidugi ma läksin ennast otsima, ainult mu ego ei teadnud seda veel, intuitsioon oli aga piisavalt kõvasti mu kõrva sosistanud, nii et sinnapoole ma liikuma hakkasin. Teadmata, et seda vajasin.

Iseenda otsimisega või pigem siis leidmisega on see, et kui hakkad kuskilt servast kraapima, siis juhtub nagu selle seinaga, mida jutu alguses mainisin… Mõtled, et uurid natuke aga peale esimest manöövrit nuustikuga hakkab soppa voolama, soppa, millest sa polnud esmapilgul teadlik, et see olemaski on, seda mida ma polnud näinud kui sein sellega ühtlaselt kaetud oli. Seda, mida näha ei tahtnud. Sel hetkel on võimalus valida, kas eirata, et hallika varjundi keskel on üks hele laik või kogu sein üleni puhtaks pesta ehk kui rääkida enda avastamise teest, siis saada tuttavaks oma varjukülgedega, nende osakestega, mida me enda juures pole näha tahtnud või julgenud.

Pikkamisi ennast taasluues, kogeme tagasilööke, kogeme hetki kui ego püüab taas püünele saada, süüdistame oma haavades ja traumades oma lähedasi, toome ettekäändeid, et astuda teest kõrvale, kõik pooleli jätta, vahetame pidevalt õpetajaid, teejuhte, meetodeid, kuni jõuame sinna, et kõik, absoluutselt kõik, on meie enda loodud, meie enda peegelpilt ja me lihtsalt peame suutma vaadata seda peegelpilti heatahtlikult, kaastundlikult. Kui tahame seda näha ja aktsepteerida, siis algab tõeline tervenemine ja elamine päris külluses ja armastuses.