Mõtisklusi

Viibisin hiljuti oma elu esimesel pimeretriidil. Mõte pimeretriitida küpses mul sees juba mitu head aastat, nimelt alates hetkest kui üks mu sõber kirjeldas oma kogemust, kus ta esialgse 7 päeva asemel viibis pimedas ja eraldatuses 23 päeva ja isegi siis tuli välja vastumeelselt. Tulemuseks oli tema sõnul kõrgema teadvuse seisundid, hulgaliselt taipamisi ja vaimne ärkamine. Mina planeerisin esimene kord retriidi pikkuseks 7 päeva.

Miks pimeretriit hea on?

Tegemist on iidse spirituaalse praktikaga, mida tuntakse erinevates kultuurides üle maailma ja kasutatakse kui vahendit kõrgendatud teadvusseisundite ja vaimse ärkamise saavutamiseks. Usutakse, et väliste segajate kõrvaldamisega saab mõistus keskenduda sissepoole ja pääseb sügavamale teadlikkuse, intuitsiooni ja loovuse tasanditele. See võib olla võimas vahend vaimse edenemise teel, aga ka vahend emotsionaalseks tervenemiseks. Pimedus aitab leida valguse enda sees.

Uuringud on näidanud, et pikaajaline pimeduses viibimine põhjustab biokeemilisee reaktsiooni ajus, DMT sünteesi, mis käivitab muutunud teadvuse seisundi, mis võimaldab kiirendada arengut eneserealisatsiooni suunas.

Tänapäeva ülestimuleeritud maailmas, kus oleme pidevas infovoos ja enamik meist maadleb keskendusmisraskuste ja mäluprobleemidega, on pimedusse ja vaikusesse taandumine võimas taaskäivitaja ja tervendusviis, närvisüsteem taastub, kel on unepuudus, saab end ka lõpuks korralikult välja magada. Paljud leiavad üles oma loovuse ja intuitsiooni. Võib juhtuda arusaamine nähtamatutest eksistentsitasanditest ja seega paradigma muutumine nn reaalsuse suhtes. Vibratsioonisagedus tõuseb, mis toob kaasa arvukad energeetilised nähtused. Kindlasti paraneb keskendumisvõime, fookus. Siiski, ma ei sooovitaks seda retriiti inimesele, kel puudub igasugune spirituaalne praktika ja tahab lihtsalt välja magada ja end paremini tunda 😉 Kuigi mõned allikad soovitavad pimedust ka stressi ja depressiooni puhul, ei soovita ma säärases seisundis üksinda pimedasse end taandada, pigem võib see mõnel inimesel vallandada rohkem hirme ja ärevust kui puuduvad teadmised ja vahendid, kuidas ennast ja oma emotsioone juhtida.

Mis toimub kehas?

Pikaajaline pimeduses viibimine aktiveerib käbinääret, käbinääre toodab pimeduses melatoniini. Melatoniini tootmiseks on vaja täielikku pimedust, seetõttu tavapärases elukeskkonnas on see sageli häiritud. Pimedas suureneb psühhoaktiivsete trüptamiinide kontsentratsioon ajus, mis toob kaasa sisemiste nägemuste, unenägude tekkimise. Trüptofaani metabolismi käigus toodetud lihtsaim psühhoaktiivne molekul on DMT. Erinevate uuringute kohaselt avaldub just selle aktiveerimisel ebatavaline rõõm, ajatus, enesekindlus ning universaalse armastuse ja kaastunde kogemus.

1.-3. päeval melatoniin aitab vaigistada meelt ning valmistuda tunnetama oma olemust ja maailma peentasandil. 3.-5.päeval melatoniini töötlemine jätkub pinoliiniks, mis mõjutab aju neurotransmittereid. Pimeduses koguneb melatoniin järk-järgult ajju ja me hakkame oma ärkveloleku teadvuses kogema une ilmutusi. Une- ja uneseisundid avalduvad meie teadlikkuses ning meie tõelise olemuse aspektid hakkavad end paljastama. Uneteadvus on sügav noorendamise ja taasühendamise seisund meie jumaliku allikaga. 6.-12.päeval hakkab aju sünteesima nn. “vaimumolekule” 5-metoksüdimetüültrüptamiini (5-MeO-DMT) ja dimetüültrüptamiini (DMT), hõlbustades universaalse armastuse ja kaastunde transtsendentaalseid kogemusi. *

Mida mina kogesin ja tagant järele tarkused

Minu eesmärk oli süvendada segamatult oma praktikat ja vaadata, kuhu see pimedus mind kannab. Esimesed päevad magasin üsna palju nagu paljud hoiatavad, siiski mitte ülearu, sest üldiselt pööran piisavale unele oma elus päris palju tähelepanu. Algul tegin entusiastlikult asana praktikat, mediteerisin. Esimene päev oli meel üliaktiivne ja lahendas veel kõike, mis pooleli jäi. Sõin vist umbes kord päevas, mulle ei toodud süüa, seega pidin ise oma kaasavõetud asjadest ja veekeedukannu abil midagi tegema. Kui ma tavaelus olen endaga vahel kärsitu, siis nüüd tundsin end selle pehme sametise pimeduse rüpes soojalt ja turvaliselt ning kogesin ülimat kannatlikkust ja armastusväärsust iseendaga. Täielik kohalolu midagi tehes, näiteks tassi tee tegemine oli omaette protseduur, kõigele tuli tähelepanu pöörata ja olla absoluutselt kohal, et see kuum vesi läheks ikka tassi ja tass saaks piisavalt täis. Või hambapesu..algul oli see päris lõbus, sest ei taibanud hambapastat kohe suhu panna – harjale pannes ei näe ju kui palju seda tuleb ning mõned korrad oli mul seda hambapastat ikka igal pool. Mõnikord kadus veepudel tuppa ära kuigi panin selle alati kindla koha peale. Nii et jagus mu ööpäevadesse ka asist ja vahel ka lustakat askeldamist. Üldse tundsin sellist kergust ja naersin päris palju – ma ei läinud täielikku vaikusesse kuigi ega ma nüüd rääkimisele ka energiat ei kulutanud 🙂

Kuskil 4nda päeva paiku tekkis mingi de-orientatsioon aeg-ajalt. Ruum ei olnud suur aga vahepeal suutsin kuidagi sassi ajada ja liikusin täpselt soovitule vastassuunas. Mingil hetkel hakkasin aeg ajalt nägema kerget, pehmet valgust. Mõnikord kerget pehmet valkjat valgust, mõnikord justkui infrapuna. Vahel oli tunne justkui oleksin surnud, elu läheb edasi, kõik toimetavad väljapool seda minu ruumi ja mina justkui jälgin neid kuskilt mujalt. See oli ka selline rahulik jasoe teadmine, et elu läheb edasi. Unenäod olid omamoodi, kuidagi lakoonilisemad kui tavaliselt. Meditatsioonid läksid sügavamaks ja ajataju kadus. Vahel kuulsin väljast mõnda heli, mille põhjal üritasin arvata aega. Kuigi ma pole omaarust suur kella vaataja, tekkis seal suur tahtmine kursis olla ajaga. 4ndal päeval tundsin ka, et mu keha tahab hirmsast liikuda, ei asanad, qigoong ega niisama maas väänlemine ei aidanud, unistasin pikast jalutuskäigust metsas. Hoolimata heast ventilatsioonist unistasin värske õhu käes liikumisest. Siis hakkas igav. Jälgisin huviga, sest igavus oon teatavasti üks väga hea allikas loovuseks, uuteks ideedeks. Algul tuli palju ideid, mida üritasin paberile kirjutada, siis jätkasin oma praktikatega. Millalgi 5-nda päeva lõpus või 6nda alguses tekkis uus taipamine ja selgus ning otsustasin järgmisel päeval välja tulla, päev varem kui esialgu plaanisin.

Välja tulemisel oli kõige mõnusam hilisõhtul kuu valgel rõdul istuda ja hingata värsket karget sügisõhku. Oli täiskuu. Järgmisel päeval harjutasin end hommikuvalgusega. Silmad olid hästi tundlikud ja kergelt iiveldas kui läksin päevavalgusesse. Pealelõunaks sain end stabiilseks ning sõitsin koju, tahtmata veel rääkida, suhelda, vaadata telefoni vms. Integreerimiseks kulus veel veidi aega ja ilmselt toimub see protsess veel taustal. Mõned inimesed mainisid, et mu energias on toimunud muutus. Iise tunnen, et praegu suudan minna sealsesse sametisse armastuse olekusse tagasi üsna kergelt ka valguses. Kas ma teeksin seda veel? Aus vastus on, et ei tea. Olles tule elemendi inimene, tohutu amburi (4 planeeti + tõusumärk) energiaga, siis selline pimedusse eraldumine ei ole mulle eriti loomuomane aga kes teab, ehk mõne aja pärast prooviksin juba 10 päeva.

Mida teeksin teisiti? Valmistaksin end paremini ette. Praegu oli mul peamiselt ainult selle sõbra kogemuse kirjeldus ja ma eriti ei uurinud teemat sügavamalt. Nii öelda hüppasin ja siis mõtlesin. Leppisin ka maja pakkujaga kokku, et kolmandal päeval nad korra ukse tagant küsivad, kuidas mul läheb. See tundus sel hetkel igati mõistlik, tagant järele vaadates, aktiveeris see mu meelt liialt. Ootasin seda külaskäiku nagu laps jõuluvana ja pärast võttis jälle tükk aega, et meel rahuneks ning lisaks andis see ettekujutuse ajast ja seejärel hakkas aeg venima kuigi teadsin, et olen poole peal. Sellise nädalase retriidi puhul ma ilmselt valiks nüüd segamatud 6 päeva.

Soovitus: lase lahti kõigist ootustest, võrdlustest. Sina oled seal kus sa oled ja sinu kogemus on unikaalne. Ei ole sellist asja nagu läbikukkunud pimeretriidis 🙂 Juba otsus seda proovida, näitab, et oled väljakutseteks valmis, valmis ennast avastama, edenema.

Minu pimeretriidi majake seest ja väljast. Siin ka link kohale, kes soovib ise kogeda.

*Mantak Chia Darkness Technology