Mõtisklusi

Iseenda otsimise ja avastamise konarlused teel

Oled sa kogenud, et mõnikord esmapilgul üsna puhas sein, osutub täiesti mustaks kui oled asunud sealt puhastama ühte väiekst plekki ning alles seejärel näed kontrasti ja lõpuks pead pesema kogu seina?

Kui ma 11 aastat tagasi otsustasin aastaks aja maha võtta, et veidi ringi rännata, oli mu peamine motivatsioon selleks soov proovida, kuidas ma saan hakkama üksinda, kodust kaugel, võõra kultuuri keskel elades. Ma tahtsin endale tõestada, et saan hakkama. Kui üks mu sõber lahkumispeo ajal küsis, kas lähen ennast otsima, vastasin, et mul on kõik paigas, ei lähe ennast otsima. Mäletan veel hästi, mida ma selle all mõtlesin – olin loonud endale väliste standardite järgi aktsepteeritava keskpärase elukese – mul oli karjäär mainekas ettevõttes (millest ma loobusin), oma hubane kodu, auto, puhkused välismaal, sõbrad, täiskasvanuks saanud tütar, ma ei olnud koormatud kosmiliselt suure pangalaenuga. Mõtted sellest, et minu sisekosmos avastamist ja korrastamist vajab, ei tulnud sellisel kujul mulle pähegi. Säärane egost pungil vastus, et ma ennast otsima ei lähe, sest mul pole seda vaja, mul on kõik paigas, ajab mind praegugi veel naerma. Muidugi ma läksin ennast otsima, ainult mu ego ei teadnud seda veel, intuitsioon oli aga piisavalt kõvasti mu kõrva sosistanud, nii et sinnapoole ma liikuma hakkasin. Teadmata, et seda vajasin.

Iseenda otsimisega või pigem siis leidmisega on see, et kui hakkad kuskilt servast kraapima, siis juhtub nagu selle seinaga, mida jutu alguses mainisin… Mõtled, et uurid natuke aga peale esimest manöövrit nuustikuga hakkab soppa voolama, soppa, millest sa polnud esmapilgul teadlik, et see olemaski on, seda mida ma polnud näinud kui sein sellega ühtlaselt kaetud oli. Seda, mida näha ei tahtnud. Sel hetkel on võimalus valida, kas eirata, et hallika varjundi keskel on üks hele laik või kogu sein üleni puhtaks pesta ehk kui rääkida enda avastamise teest, siis saada tuttavaks ooma varjukülgedega, nende osakestega, mida me enda juures pole näha tahtnud või julgenud.

Pikkamisi ennast taasluues, kogeme tagasilööke, kogeme hetki kui ego püüab taas püünele saada, süüdistame oma haavades ja traumades oma lähedasi, toome ettekäändeid, et astuda teest kõrvale, kõik pooleli jätta, vahetame pidevalt õpetajaid, teejuhte, meetodeid, kuni jõuame sinna, et kõik, absoluutselt kõik, on meie enda loodud, meie enda peegelpilt ja me lihtsalt peame suutma vaadata seda peegelpilti heatahtlikult, kaastundlikult. Kui tahame seda näha ja aktsepteerida, siis algab tõeline tervenemine ja elamine päris külluses ja armastuses.

Mõtisklus peegeldustest, kadedusest ja imetlemisest

Üks hilisõhtune jagamine

Mõnikord mõni inimene, keda me võib-olla ei tunnegi eriti, tekitab meis negatiivseid emotsioone ning kipume ka üsna automaatselt riputama neile külge silte, mida nad sugugi ära ei ole teeninud. Kui sa ka oled enda juures märganud, et kiirustad vahel hinnangute andmisega ning keegi kuskil tekitab sinus puhtalt oma kohaloluga ärevust, siis kutsun ausalt endale hinge vaatama, mis see on selle inimese juures, mis peegeldab midagi sinus – kas siis seda, mida leiad endaski aga eelistad seda endale mitte tunnistada või hoopis midagi, mõni talent või omadus, mida salamisi ihkaks endalegi aga hirm hoiab tagasi, et endas seda avada. Niisiis ole tänulik inimestele, kes sinus mingeid nuppe (kas tahtlikult või tahtmatult vajutavad), ainult läbi selliste peegelduste saame sügavuti ennast näha ja kasvada.

Kuna see heliklipp oli algselt salvestatud õhtul hilja memoks, et järgmisel päeval sel teemal video teha aga järgmisel päeval oli see õige tunne ja hetk möödas, siis otsustasin jagada ikkagi seda memo, nii et andke andeks, et natuke unine see esinemine 🙂

What do you do for fun?

Sõitsin Costa Rica käänulistel teedel kui autojuht küsis minult just selle küsimuse: “What do you do for fun?” (Kuidas sa lõbutsed?) Lihtne küsimus, millele ma kohe kergelt vastust ei leidnud. Sain aru, millist vastust ta minult tõenäoliselt ootas – ehk siis, mida ma teen tööst vabal ajal a la stiilis – käin kinos, teatris, kontserdil, matkamas, sõpradega “väljas” vmt. Aga kui töö nagu pole päris töö ja sellist klassikalist “lõbu” tööst vabal ajal hing ei ihka, siis kuidas vastata. Sarnane dissonants tabab mind vahel kui küsitakse, kus ma elan, sellele lihtsalt pole enam ühtset vastust kui elan osalise ajaga ühes riigis ja osalise ajaga teises riigis.

Niisiis “fun” ehk lõbu. Lõbu viitab minu meelest mingile välisele ja lühiajalisele ehk siis mingi tegevus, mis pakub korraks rõõmu ja leevendust muidu valulikule või igavale elule. Midagi, mis tuleb väljast pooolt ja sõltub välistest teguritest. Midagi, mis on nagu plaaster, mis korraks peale kleebitakse haavale, et veritsus kõike ära ei määriks. Ma ei mõista lõbutsemist hukka – nali ja naer on väga vajalikud aga ma kutsun Sind vaatama natuke sügavamale. Mis oleks kui kogu meeleseisund on täidetud vaikse rahuliku sisemise rõõmuga? Et hoolimata välistest tormidest on sinu sees vaikus, rahu ja rõõm elus olemisest. Et ei peaks otsima järjest ekstravagantsemaid lõbustusi, vaid võiks lihtsalt rõõmu tunda elus olemisest, päikese paitusest, hetkest, mis on? Mis oleks kui elu oleks tõesti elus?

Kui palju maksab sinu hing

Mina olin eelmise sajandi 80ndate koolilaps. Ühel päeval oli mul oma emaga vestlus, kus ta ütles, et varsti räägitakse meile koolis, et saame pioneeriks hakata. Ema rõhutas, et ma ei pea seda tegema kui ma ei taha ja et tegelikult see ei ole mingi eriti äge asi, millega kaasa minna. Ta ei seletanud mulle tookord midagi poliitikast  aga mäletan hästi, et otsustasin mitte pioneeriks hakata. Oligi käes klassijuhatajatund, kus hakati rääkima pioneeriks hakkamisest ja kui vägev asi see on, sosistasin oma pinginaabrile, et ma vist ei hakka pioneeriks. Mäletan  veel siiani, kuidas ta vaatas mind ülevalt alla, lõi pea kuklasse ja teatas erilise rõhuga: “mina KÜLL hakkan! Muidu sa ei saa ju laagrisse ega kuhugi ägedatele üritustele!” Ma oli sellisest toonist ja tema pilgust ehmatanud ja automaatselt tundsin, kuidas kogu esialgne julgus teistmoodi otsustada, kokkuvarises. Kartsin, et äkki ma ei kuulugi siis enam teistega kokku ja jään millestki heast ilma, niisiis kui pidime kätt tõstma, kes soovivad pioneeriks hakata, tõstsin seda innukalt koos teistega. Tõe huvides olgu öeldud, et ainus asi, mis sellele valikule järgnes, oli kanda kaelarätti, mida me püüdsime igal võimalusel vältida ja kohustus osaleda mai kuus paraadil, kus oli kohutavalt külm aga ei tohtinud peale valge pluusi midagi paksemat seljas olla. Ja tõesti ühe korra käisin ka pioneerilaagris.

Mõned aastad edasi oli mu selgroog tugevamaks kasvanud – kui esitati sama küsimus komsomoli astumise kohta ja vihjati, et sinna astumata jääb Saksa Demokraatliku Vabariigi külastamine kättesaamatusse kaugusesse, siis jäin endale kindlaks, et sinna ma ei astu. Ja tõesti nii jäi ka Saksa DV reis ära aga hoolimata sellest, et olin 5 aastasest peale unistanud reisidest kaugetele maadele, ei olnud ma oma otsusest häiritud. Ning õige pea kukkus kogu kupatus kokku ja kui veidigi raha oli, sai reisida, kuhu iganes, praeguseks olen elanud palju vahvamates riikides kui Saksamaa aga ka seal päris mitmeid kuid veetnud.

Miks ma sellest kirjutan? Sest nii kummastav kui see ka pole, oleme justkui tagasi seal 80ndates. Viimastel kuudel kuulsin nii paljudelt inimestelt, kuidas nad soovivad saada endale kuulsat viirust, et ometigi paberid korda saada, kas vältida süste üldse või pääseda vähemalt kolmandastki aga säilitada võimalus nn. “vabadusele”.   

Praegu, kevade saabudes, võib tunduda see teema juba ammendunud, sest ka see vahepealne “süsteem” on hetkel pausil. Samas aga loodakse juba uusi ja krõbedamaid mehhanisme, mis ilmselt üsna pea meile kehtestatakse, no ikka meie endi “huvides”.

Kallis inimene, kes sa arvasid, et sellised süsteemid annavad sulle mugavust ja vabadust, siis ma pean sind kurvastama: see  võtab sinu vabaduse ja mida rohkem inimesi sellega kaasa läheb, seda rohkem vabadust ära antakse. See selletalvine nö. “pass” on ehe näide kurjusest ja rumalusest ja isegi kui sa klassifitseerud selle omanikuks, siis palun mõtle väga sügavalt, kas sa tahad osaleda sellises asjas või lööd vähemalt järgmine kord selja sirgu ja julged jääda vabaks ja endale kindlaks. Pea meeles sul on alati valik, sa lihtsalt pead julgema valida vastavalt oma südametunnistusele ja sisemisele veendumusele, mitte vastavalt kellegi survele. Survele järele andmine ja otsustamine vastu oma tõelisi soove, on oma hinge maha müümine.

Hinnangutevabast kuulamisest läbi empaatia ja kohalolu

Empaatiast räägitakse viimasel ajal palju aga kas me mõistame empaatiat ja valdame empaatilist suhtlemist? Kas suudame empaatilist kuulamist teistele pakkuda ja seeläbi kasvatada suhetes lähedust ja mõistmist ning luua teiste inimestega tähendusrikkamaid suhteid? Vaata videost empaatilisest kuulamisest lähemalt.

Kohalolu ning oma tunnete ja vajadustega kontaktis olemine on samuti väga oluline, et luua teisele inimesele turvaline ruum enda avamiseks. Tihtipeale on meil sisse lülitatud hinnangute andmise mootor ning kuulame teist läbi oma hinnangute. Kust hinnangud tulevad? Eks ikka meie enda egost ja loost, mida me endale räägime samal ajal kui teist kuulata püüame. Oma hinnanguid saame paremini mõista kui püüame oma tunnete ja vajadustega kontakti saada. Kui õpime oma vajadusi ka teistega jagama, sünnib teineteise mõistmine ning meie side kasvab. Kuna üldjuhul meid ei ole õpetatud oma tunnete ja vajadustega kontaktis olema, vaid pigem oma tundeid alla suruma ja oma vajaduste väljendamist häbenema, siis olles terve elu teistele meeldida püüdnud, ei ole sugugi imelik kui me ei saa aru, mida me vajame, vaid tunneme endas lihtsalt tohutut rahulolematust ja ebamugavust.

Koostasin võimalike tunnete listi kui sinu vajadused on rahuldatud ning kui vajadused on rahuldamata ning lisasin ka võimalike vajaduste nimekirja, see on tööriist, mis aitab sind paremini analüüsida oma tundeid ja vajadusi. Saad seda kasutada hästi kui alustad oma tunnete ja vajaduste kirja panemist.

Telli tunnete ja vajaduste tööriist siit:
* kohustuslik väli

Kui email ei jõua 5minuti jooksul su postkasti, siis vaata ka spämmi kausta!

Mis on IKIGAI ja kuidas see jaapanlaste saladus meid õnnelikumalt elada aitab?

Kas sa oled mõelnud sellele, miks end hommikul voodist välja ajad ja tegutsema asud? Kas motivatsiooniks on see, et see, mida sa oma elus teed on nii äge ja inspireeriv sinu jaoks ning tunned, et ajad õiget asja? Kui nii, siis oled üks õnnelik inimene ja õigel teel ning ilmselt juba leidnud oma ikigai! Tihti on aga nii, et tehakse tööd vaid saadava palga pärast või tunned, et midagi on nagu puudu täisväärtuslikust elust ja sa ei tee päris seda, mida sooviksid teha. Jaapanlastel on selline mõiste nagu IKIGAI – iki tähendab elu ja gai põhjust ehk siis tähendab ikigai elamise põhjust, elu mõtet.

Ikigai annab elule tähendusrikkuse ja kui elame tähendusrikkalt, oleme ka õnnelikumad ja tervemad kui need, kes lihtsalt kuidagi elust läbi kulgevad. Kuidas saada teada oma ikigai ja selle poole püüelda?

Kõigepealt peaksime alustama ausa sisekaemusega, et ilma lähedaste, sõprade, vanemate jt. kõrvaliste soovituste ja kommentaarideta aru saada, mis on meie soovid ja tahtmised.

Meil kõigil on unistused, mida soovime elus saavutada. Küsi endalt, miks sa seda soovid, mis on tegelik põhjus selle soovi taga?

Seejärel analüüsi ja pane enda kohta kirja kõik 4 ikigai osa:

Mida sa armastad teha? Mis on sinu kirg?

Milles sa oled hea? Millised on sinu oskused?

Kuidas sa võiksid eelpool nimetatud tegevustega raha teenida, milline võiks olla sinu poolt pakutav teenus/toode, elukutse?

Mida maailm vajab? Millist abi inimesed vajavad? Vaadeldes teemasid, mida armastad ja mida maailma vajab, leiad oma missiooni. Missioon annab sulle inspiratsiooni ja motiveerib tegutsema.

Leidnud niimoodi üles oma Ikigai, soovitan kirja panna oma esimesed väikesed sammud, mida plaanid kohe teha, et astuda sammuke oma ikigaile lähemale. Pea meeles, et muutus hakkab väikestest sammudest. Tunne rõõmu igast väikesest edusammust sellel teekonnal. Õnn ei ole midagi, mis ootab meid kuskil kaugel tulevikus, vaid igas väikses hetkes, mida kogeme just nüüd ja praegu.

Lae ikigai mudel alla siit

Mis on inimese 6 põhivajadust?

Põhivajaduse konseptsioon on meile tuntud juba Abraham Maslow’i teooriast, seda on omakorda täiendanud kuulus enesearengu õpetaja Tony Robbins, kes on öelnud, et meie tegevus ja ka tegevusetus on laias laastus ajendatud kuuest inimese põhivajadusest. Kõik need vajadused on meis olemas, üldjuhul kaks neist vajadustest on tunduvalt tugevamad ja mängivad olulist rolli meie igapäeva otsuste tegemisel. Millised on need kaks kõige enam esile kerkivat vajadust meie elus, sõltub meie arengust inimesena käesoleval hetkel.

Oluline on mõista, et need vajadused pole eesmärgid või ihad, vaid meie alateadvuses peituvad vajadused, mis märkamatult tõmbavad niite otsuste tegemisel. Ka paarisuhte harmooniale tuleb kasuks kui ollakse teineteise kahe põhilise baasvajadusega kursis ning osatakse seeläbi teineteisega paremini arvestada.

Millised need põhivajadused on? Toon siin välja ka peamised märksõnad seoses iga põhivajadusega:

  • Kindlusetunne (Certainty) – valu vältimine ja naudingute kogemine, mugavus, stabiilsus, turvalisus ja etteaimatavus
  • Vaheldus, mitmekesisus (Uncertainty/Variety) – vajadus uudsuse, muudatuste, uute stiimulite järele, meelelahutus aga ka kriis, kaos, konflikt.
  • Olulisus, vajadus olla tähtis (Significance) – tunne, et oled unikaalne ja oluline, eriline ja vajatud aga ka tähtsus, uhkus, saavutusvajadus, perfektsionism, distsipliin
  • Armastus ja side (Connection/Love) – vajadus läheduse järele, koosolemine, õrnus.
  • Areng, kasv inimesena (Growth) – kasvamine inimesena, suutlikus ja mõistmine,
  • Panustamine (Contribution) – Maailmale tagasi andmine, andmine, teiste toetamine ja suurema eesmärgi teenimine

Kindlusetunne, vaheldus ja olulisus on peamiselt kehalisel tasandil vajadused kui lisame sellele ka armastuse, siis võime nimetada neid inimese neljaks põhivajaduseks, et püsida elus ja kestma jääda, mingil tasandil on need neli meile kõigile olulised.

Kui vaadata neid samasid 4 põhivajadust, siis vastavad nad ka jooga filosoofia järgi neljale esimesele põhienergiakeskusele ehk tšakrale – juurtšakra haldusala on turvatunne ja ellujäämisinstinktid, teine energiakeskus loob kreatiivsust, seksuaalsust jms. Nabatšakra ehk manipura on tahtejõu, distsipliini, saavutuste reguleerimise keskus ja südamekeskus ehk anahata avanemine lubab meil tõeliselt (tingimusteta) armastada.

Saame neid põhivajadusi rahuldada teadlikult või siis ennast kahjustaval moel. Näiteks võib liigne soov kindluse järele piirata meie arengut, meil pole piisavalt julgust teha elus vajalikke muudatusi. Liigne vahelduse janu ei lase keskenduda ja luua. Inimene, kes igatseb olla oluline, hakkab selle asemel, et endas see olulisuse tunne üles leida, teistega manipuleerima, et läbi selle oma tähtsust rõhutada. Ka tohutu suur igatsus armastuse järele võib viidata armastuse puudumisele iseenda vastu ning seetõttu selle ootamist teistelt.

“Kas astud sammu edasi kasvu suunas või sammu tagasi turvalisusesse”
– Abraham Maslow

Kasv ja panustamine on juba kõrgemad, hingetasandil vajadused, et meie hing tunneks täitumust. Kasv ja panustamine muutuvad meile tavaliselt oluliseks siis kui esmased neli vajadust on suures osas rahuldatud, st. me ei ole pidevas ellujäämisvõitluse energias. Need, kel areng ja panustamine on peamised vajadused, võivad teha ühiskonna jaoks suuri ja erakordseid asju, ära ei tohiks aga unustada siis oma lähedasi ja ka iseenaast. Kui oled aga koos partneriga, siis tasuks vaadata mõlema puhul, mis vajadused on kõige olulisemad ning leppida kokku, kuidas teineteist nende vajaduste rahuldamisega mõistlikult toetada. Näiteks kui ühel on selleks kasv ja panustamine, teisel armastus ja lähedus, siis võib siin kergesti tekkida olukord, kus üks panustab pigem suurtele tegudele ja lähisuhe nii palju tähelepanu ei saa. Oluline on kokku leppida rutiinides, et oleksid ühised intiimsed hetked, kus jagatakse omavahel armastust aga ka sellel, et panustamisele või arengule pühenduvat osapoolt ei süüdistataks oma aja panustamises sellistele tegevustele.

Inglise keelseid Cloe Madanes’i poolt loodud 6 põhivajaduse teste leiab internetist mitmeid, siin üks, mida soovitan teha – test.

Kuidas luua oma ellu uut ja lasta lahti vanast?

Me kõik oleme andnud uue aasta lubadusi ja siis hiljemalt veebruariks need unustanud ja kindlasti on ka lubadusi, mille täitmise üle me võime uhked olla. Mõned inimesed ütlevad, et 1.jaanuar on nagu iga teine päev ja millegi uue alustamiseks ei pea ootama seda ainsat päeva, vaid võid seda alustada kohe. Olen sellega täiesti nõus! Alguseks on iga käesolev hetk hea, parem on mitte oodata homset, esmaspäeva või järgmist kuud, sest olgem ausad, tihtipeale on see ainult ettekääne, et pisut veel venitada ja olla oma mugavustsoonis. Olenemata sellest, kas kuulud nende hulka, kes eelistab luua uusi algusi, just nüüd ja praegu või kui ootad sümboolsemaid kuupäevi, on aastavahetus või oma sünnipäev hea aeg, mil vaadata tagasi möödunud tsüklile ja teha plaane järgmiseks.

Aasta algusel on eriline ja tugev alguse energia kuna väga suur osa ühiskonnast on kollektiivselt sel kokkuleppelisel päeval meelestatud uuele algusele. Seetõttu on siis ka kergem alustada oma projektidega ja teha algust mõne uue harjumusega. Kui edukaks sa osutud, sõltub juba sellest, milline on sinu sisemine motivatsioon ja tahtejõud ning oskus sellel positiivsuse lainel liuelda.

Aasta lõpp on minu jaoks juba aastaid olnud moment, kus võtta põhjalikult kokku möödunud 12 kuu jooksul toimuv, planeerida uut ja lasta lahti vanast. See on omamoodi rituaal, kus võtan selle aja iseendale, tõstes selle tegevuse prioriteedilt esimeseks kõigi muude tegevuste eest. Kui olen lahti mõelnud ja kirjutanud oma uue aasta plaani, siis järgneb sellele hoo andmine, milleks on suurepärane kasutada iga täistunni meditatsiooni 31.12 – 1.01. Igal täistunnil, mil saabub ühes ajavöötmes uus aasta on hetk kui suur hulk inimesi rõõmustab ja tähistab positiivses võtmes. Seda hetke meditatsiooniks kasutades saad häälestada samale positiivsele energiale ning kasutada seda, et anda hoogu oma elule ja arengule.

Enamus aja elust kulgeme autopiloodil ja elu justkui juhtuks meiega selle asemel, et sellele teadlikult suund luua. Energia läheb sinna, kuhu me suuname oma energia, ehk siis kui oled rahulolematu oma tervise, suhete või finantsilise poolega, on esimene asi jälgida oma mõtteid, tundeid ja hirme selle valdkonnaga seoses. Mis hoiab sind tagasi ja mida saaksid sa teha paremini?

Süüta siis küünal või viiruk, sea end mõnusalt sisse, nii et keegi sind segama ei tule ja valmistu looma oma uut aastat. Mõned soovitused, millele võiksid enda seest vastuseid otsida:

Üks kõige olulisem asi, mida soovid oma ellu tuua 2021 aastal?

Millest soovid lahti lasta/loobuda uueks aastaks?

Kuidas soovid end tunda enamik ajast 2021 aastal?

Üks asi mille üle oled tänulik aastal 2020?

Soovitan täita enda jaoks ka aasta kompass, sellest on olemas ka eesti keelne versioon pdf-ist, saad selle endale laadida siit.

Kuidas tuua suhetesse rohkem harmooniat?

Jõulud on aeg, mil kogunetakse vanemate, vanavanemate ja ka teiste sugulaste juurde ühistele õhtusöökidele. Mõnedele inimestele tähendab see oodatud ja harmoonilist aega oma lähikondsetega, mõned aga tunnevad pinget ja on ärevil, sest säärased üritused lõpevad nende jaoks vaidlustega, konfliktidega või lihtsalt tuntakse, et justkui sind ei aktsepteerita kui oled see kes sa oled.

Tõsi see on, et oma perekonda ja sugulasi me valida ei saa ning me ei saa ka valida, kuidas teised inimesed käituvad aga me saame alati valida, kuidas meie reageerime ja kuidas me omalt poolt situatsiooni panustame. Piltlikult öeldes saavad konflikt situatsioonis kokku nagu kaks 3-aastast. Mida see tähendab? See tähendab, et kui kasvõi üks osapooltest suudab jääda neutraalseks ja oma “kõrgema” Mina tasandile, siis konflikt ei saa kasvada ja vaibub. Enamjaolt on aga nii, et üks reageerib teisele ning läbi selle projekteeritakse üksteisele oma (peamiselt lapsepõlve) traumadest pärit negatiivseid pilte.

Kui sina ise oled see, kel on tavaks teistele öelda, mida nad peaksid oma eluga tegema ja mida sina nende elust arvad, siis tasuks kõigepealt analüüsida, miks sa seda teed. Meie ego tahab ikka kedagi päästa, õpetada ja arvustada, hinnanguid anda aga tõeliselt muuta saab end iga inimene ise kui seda päriselt soovib. Seega kui oled see, kes näiteks oma vanemaid alatihti kasvatama ja õpetama kipub, siis võta hetk ja vaata, kust see tuleb, mis on sinu vajadus selle aktsiooni taga? Ja hoia end seekord tagasi, aktsepteeri igaühte just sellisena nagu ta on. Püüa näha teise inimese maski taha, miks ta on selline nagu ta ennast teile näitab? Mis võiks olla tema hirmud ja hingevalu?

Kui seltskonnas on keegi, kes aga sinule tuleb alatihti näpuga näitama, siis jäta seekord reageerimata ja süüdistusi isiklikult võtmata. Sa võid lihtsalt vastata naeratades ja lisades, et “hmm… tõesti, su ettepanek on huvitav” või “aitäh aga ma ei võta seda kriitikat seekord vastu” vmt. mis kohane on, panemata sinna omalt poolt ühtegi hinnangut või agressiooni ilmingut.

Soovitan ka enne üritust võtta hetk, kus tood tähelepanu enda keskmesse, hingad sügavalt ja tunnetad harmooniat ning armastust enda sees. Seejärel visualiseerid end seal üritusel rahulolevana, harmoonilisena ja armastuse energias. Jäta meelde see tunne ning püüa hoida sidet selle tundega kogu õhtu vältel.

Armastust täis Jõule soovides!

Kuidas õigesti vabandada

Gary Chapman on oma raamatus “Armastuse viis keelt” kirjeldanud põhjalikult meie erinevaid armastuse väljendamise keeli. Nimelt peaks üks arukas partner välja uurima oma kallima armastuse keele ja oma armastust väljendama kallimale mõistetavas keeles, mitte selles, mis endale oluline on. Mis see tähendab? Näiteks kui sinu armastuse põhikeel on kvaliteetaeg ning sa organiseerid ühist ettevõtmist uskudes, et läbi selle su kallim mõistab, et sa armastad teda. Kallima armastuse põhikeel on aga hoopis komplimendid ja affirmatsioonid ning selleks, et tunda end armastatud ja hinnatuna vajab ta kindlasti sinu suust tulevaid komplimente. Armastuse keelest räägitakse palju paarisuhte kontekstis aga samamoodi tasub end kurssi viia ka oma laste ja sõprade armastuse keelega. Kes soovib end teemaga rohkem kurssi viia, siis Gary Chapmani raamat on olemas ka eesti keelsena ning internetis leidub ka online teste kui otsid fraasi “5 love languages”.

Täna tahtsin ma aga mõtteid jagada hoopis vähem räägitud vabandamise keelest. Kas oled leidnud end olukorrast, kus inimene vabandab ja sina lihtsalt tunned, et see ei ole piisav kuigi ta on selgitanud pikalt laialt, miks midagi juhtus või ei juhtunud? Siin võib olla põhjuseks see, et “räägite” vabandamises erinevalt keelt. Selleks, et vabandused oleks efektiivsemad, on oluline mõista, mida teine inimene vajab, et andestada.

Toon näiteks olukorra, kus unustad täiesti ühise tähtpäeva, sest oli lihtsalt tohutult kiire tööpäev? Millised võimalused sul on?

Südamest kahetsemine

Gary Chapmani sõnul võib lihtne “palun vabandust” teha mõne inimese puhul imet. Samas võib mõnes olukorras see ütlejale päris raskelt tulla. Oluline on, et see tuleks vabandajal südamest, mitte moka otsast ning et vabandaja võtab omaks kogu süü ja häbi. Kannatanule, kelle vabanduse keeleks on südamest kahetsemine, ei ole nii oluline heastamine või pikad selgitused, oluline on, et vabandus on siiras ja südamlik. Vabandades pöörake tähelepanu ka oma kehakeelele ja silmsidele.

Võtad vastutuse

Mõnele inimesele võib lihtne “palun vabandust ma enam ei tee” tunduda liiga pealiskaudne ning oodatakse, et vabandaja võtaks vastutuse oma teo või tegemata jätmise pärast. Siin on oluline, et vabandaja võtaks kogu süü enda peale ja ei hakkaks laveerima selliste väidetega, mis pool süüd teisele veeretaks nagu “mul on kahju, et sa nii tunned”, selle asemel ütle parem “mul on kahju, et ma panin sind nii tundma/sellisesse olukorda. Või proovi siis juba midagi sellist: “Palun vabandust, ma tõesti unustasin, sest olin oma töö pärast täna väga stressis, mul on väga kahju, et panin sind niimoodi tundma. “

Heastamine

Olukorra heastamine võib osutuda päris keeruliseks, sõltub milline oli kahju. Kui tekitatud kahju on näiteks usalduse reetmine, siis selle heastamine võib väga kaua aega võtta. Unustatud õhtusöögi puhul võib aga vabandusele lisaks pakkuda välja midagi veelgi vahvamat, mida inimene, kellelt vabandust palutakse, kõrgelt hindaks. Näiteks, kel armastuse keeleks kvaliteetaeg, hindaks ilmselt sellist vabandust: “Palun vabandust, ma tõesti unustasin täna meie tähtpäeva aga ma sooviks seda sulle heastada, kas sulle meeldiks kui ma viiksin sind järgmisel nädalavahetusel spasse ja me tähistaksime seal?”

Südamest tulev meeleparandus

Selle vabanduse keele puhul on oluline, et vabandaja mõistaks, et lihtsalt tunnistamine, et miski läks nihu või ununes, pole piisav. Sellele lisaks tuleks ka midagi ette võtta, et see enam ei korduks. Anna koos vabandusega teada, milliseid samme sa teed, et selline kahetsuväärne juhtum ei korduks. Unustamise puhul, saad näiteks lubada (ja muidugi ka teha), et lisad alati kokkulepitud üritused ja tähtpäevad oma kalendrisse.

Andestuse küsimine

Vabandamine on alati selle vastutada, kes eksis, andestamine on juba kannatanu ülesanne, samas ei ole kannatanul kohustust koheselt kõike andestada ning kindlasti ei tohiks seda temalt nõuda või halvustada kannatanut, kes sinu pika patukahetsus traktaadile kohe positiivselt ei reageeri. Anna talle ruumi ja võimalust oma tundeid seedida ning küsi hoopis mida ma saaksin teha, et seda heastada??

Me oleme inimestena kõik erinevad. Mõnele inimesele piisab lihtsast ja südamlikust “palun vabandusest”ning teine sooviks kuulda kõike alates vabandusest, heastamisest, meeleparandamisest ning võimalusest ise öelda, mida eksinu peaks tegema, et viga heastada. Hea on hetkel kui teie vahel on harmoonia, vabanduse keel teemaks võtta, siis saab seda huumoriga pooleks arutada ning hiljem siis kui kriisiolukord käes, proovida juba teadlikumalt vabandada. Harjutamine teeb meistriks 😉 Mida teha siis kui sa ei tea teise inimese vabandamise keelt? Pane kõik need kokku ja kasuta kõiki, jälgides inimese reaktsiooni, näed, mis toimib. Inglise keelset vabanduse keele testi saab teha siin.

Scroll to Top