Sõitsin Costa Rica käänulistel teedel kui autojuht küsis minult just selle küsimuse: “What do you do for fun?” (Kuidas sa lõbutsed?) Lihtne küsimus, millele ma kohe kergelt vastust ei leidnud. Sain aru, millist vastust ta minult tõenäoliselt ootas – ehk siis, mida ma teen tööst vabal ajal a la stiilis – käin kinos, teatris, kontserdil, matkamas, sõpradega “väljas” vmt. Aga kui töö nagu pole päris töö ja sellist klassikalist “lõbu” tööst vabal ajal hing ei ihka, siis kuidas vastata. Sarnane dissonants tabab mind vahel kui küsitakse, kus ma elan, sellele lihtsalt pole enam ühtset vastust kui elan osalise ajaga ühes riigis ja osalise ajaga teises riigis.
Niisiis “fun” ehk lõbu. Lõbu viitab minu meelest mingile välisele ja lühiajalisele ehk siis mingi tegevus, mis pakub korraks rõõmu ja leevendust muidu valulikule või igavale elule. Midagi, mis tuleb väljast pooolt ja sõltub välistest teguritest. Midagi, mis on nagu plaaster, mis korraks peale kleebitakse haavale, et veritsus kõike ära ei määriks. Ma ei mõista lõbutsemist hukka – nali ja naer on väga vajalikud aga ma kutsun Sind vaatama natuke sügavamale. Mis oleks kui kogu meeleseisund on täidetud vaikse rahuliku sisemise rõõmuga? Et hoolimata välistest tormidest on sinu sees vaikus, rahu ja rõõm elus olemisest. Et ei peaks otsima järjest ekstravagantsemaid lõbustusi, vaid võiks lihtsalt rõõmu tunda elus olemisest, päikese paitusest, hetkest, mis on? Mis oleks kui elu oleks tõesti elus?
