Üks peamine põhjus, miks paljud inimesed ei jõua oma unistusteni või isegi mitte eesmärkideni, on see, et muudkui valmistatakse end ette millekski suureks aga ei tehta praktilisi samme, mis on ka vajalikud. Täna ma tahan tähelepanu pöörata just nn. enesearengu maastikul toimuvale. Väga palju on inimesi, kes käivad kursuselt kursusele, retriidilt retriidile, on muutunud nö. intellektuaalsete teadmiste masstarbijaks. Teadmiste ellu rakendamine on aga alati ülim teadmiste kogumisele.
Ärge saage valesti aru, 90% inimkonnast vajaks hädasti seda teadmiste kogumist 🙂 Kui aga asud juba teadmisi koguma, tuleb neid ka RAKENDADA. Ainult õppimisest, kursustest, retriitidest, raamatutest on vähe abi kui sa neid uusi teadmisi oma ellu ei rakenda ja seeläbi neist tõelisi oskuseid ei vormi.. Õppimisest on tõeliselt kasu ainult siis kui sa päriselt ka rakendad seda, mida õpid. Seod oma eluga, oma käitumisega ja mitte ainult korra või kaks peale koolituse läbimist, vaid järjepidevalt, hoolimata tagasilöökidest, mida me kõik aeg ajalt kogeme.
Praktiline rakendamine ja järjepidevus on edu võti. Olgu see uus oskus, nõuanne või elutarkus – just selle praktilisel tasandil oma ellu toomine muudab kõik. Väike spikker:
#1 Sea selged eesmärgid Mõtle läbi, kuidas õpitut igapäevaelus rakendada. Jaga see väikesteks sammudeks.
#2 Harjuta järjepidevalt Mida rohkem harjutad, seda paremaks saad. Loo endale rutiin
#3 Peegelda oma edusamme Hinda regulaarselt, mis töötab ja mida on vaja veel kohandada.
#4 Jää pühendunuks Väldi vanade harjumuste juurde naasmist (loe uuesti #2)
#5 Jaga oma teekonda Arutle kogemusi sarnaselt mõtlevate, toetavate sõprade või oma kogukonnaga. Leia keegi, kes sulle seda tegutsemist aeg ajalt meelde tuletab.
Muuda kõik oma teadmised järjepidevalt ka praktikaks ja jälgi, kuidas elu paraneb!
Viibisin hiljuti oma elu esimesel pimeretriidil. Mõte pimeretriitida küpses mul sees juba mitu head aastat, nimelt alates hetkest kui üks mu sõber kirjeldas oma kogemust, kus ta esialgse 7 päeva asemel viibis pimedas ja eraldatuses 23 päeva ja isegi siis tuli välja vastumeelselt. Tulemuseks oli tema sõnul kõrgema teadvuse seisundid, hulgaliselt taipamisi ja vaimne ärkamine. Mina planeerisin esimene kord retriidi pikkuseks 7 päeva.
Miks pimeretriit hea on?
Tegemist on iidse spirituaalse praktikaga, mida tuntakse erinevates kultuurides üle maailma ja kasutatakse kui vahendit kõrgendatud teadvusseisundite ja vaimse ärkamise saavutamiseks. Usutakse, et väliste segajate kõrvaldamisega saab mõistus keskenduda sissepoole ja pääseb sügavamale teadlikkuse, intuitsiooni ja loovuse tasanditele. See võib olla võimas vahend vaimse edenemise teel, aga ka vahend emotsionaalseks tervenemiseks. Pimedus aitab leida valguse enda sees.
Uuringud on näidanud, et pikaajaline pimeduses viibimine põhjustab biokeemilisee reaktsiooni ajus, DMT sünteesi, mis käivitab muutunud teadvuse seisundi, mis võimaldab kiirendada arengut eneserealisatsiooni suunas.
Tänapäeva ülestimuleeritud maailmas, kus oleme pidevas infovoos ja enamik meist maadleb keskendusmisraskuste ja mäluprobleemidega, on pimedusse ja vaikusesse taandumine võimas taaskäivitaja ja tervendusviis, närvisüsteem taastub, kel on unepuudus, saab end ka lõpuks korralikult välja magada. Paljud leiavad üles oma loovuse ja intuitsiooni. Võib juhtuda arusaamine nähtamatutest eksistentsitasanditest ja seega paradigma muutumine nn reaalsuse suhtes. Vibratsioonisagedus tõuseb, mis toob kaasa arvukad energeetilised nähtused. Kindlasti paraneb keskendumisvõime, fookus. Siiski, ma ei sooovitaks seda retriiti inimesele, kel puudub igasugune spirituaalne praktika ja tahab lihtsalt välja magada ja end paremini tunda 😉 Kuigi mõned allikad soovitavad pimedust ka stressi ja depressiooni puhul, ei soovita ma säärases seisundis üksinda pimedasse end taandada, pigem võib see mõnel inimesel vallandada rohkem hirme ja ärevust kui puuduvad teadmised ja vahendid, kuidas ennast ja oma emotsioone juhtida.
Mis toimub kehas?
Pikaajaline pimeduses viibimine aktiveerib käbinääret, käbinääre toodab pimeduses melatoniini. Melatoniini tootmiseks on vaja täielikku pimedust, seetõttu tavapärases elukeskkonnas on see sageli häiritud. Pimedas suureneb psühhoaktiivsete trüptamiinide kontsentratsioon ajus, mis toob kaasa sisemiste nägemuste, unenägude tekkimise. Trüptofaani metabolismi käigus toodetud lihtsaim psühhoaktiivne molekul on DMT. Erinevate uuringute kohaselt avaldub just selle aktiveerimisel ebatavaline rõõm, ajatus, enesekindlus ning universaalse armastuse ja kaastunde kogemus.
1.-3. päeval melatoniin aitab vaigistada meelt ning valmistuda tunnetama oma olemust ja maailma peentasandil. 3.-5.päeval melatoniini töötlemine jätkub pinoliiniks, mis mõjutab aju neurotransmittereid. Pimeduses koguneb melatoniin järk-järgult ajju ja me hakkame oma ärkveloleku teadvuses kogema une ilmutusi. Une- ja uneseisundid avalduvad meie teadlikkuses ning meie tõelise olemuse aspektid hakkavad end paljastama. Uneteadvus on sügav noorendamise ja taasühendamise seisund meie jumaliku allikaga. 6.-12.päeval hakkab aju sünteesima nn. “vaimumolekule” 5-metoksüdimetüültrüptamiini (5-MeO-DMT) ja dimetüültrüptamiini (DMT), hõlbustades universaalse armastuse ja kaastunde transtsendentaalseid kogemusi. *
Mida mina kogesin ja tagant järele tarkused
Minu eesmärk oli süvendada segamatult oma praktikat ja vaadata, kuhu see pimedus mind kannab. Esimesed päevad magasin üsna palju nagu paljud hoiatavad, siiski mitte ülearu, sest üldiselt pööran piisavale unele oma elus päris palju tähelepanu. Algul tegin entusiastlikult asana praktikat, mediteerisin. Esimene päev oli meel üliaktiivne ja lahendas veel kõike, mis pooleli jäi. Sõin vist umbes kord päevas, mulle ei toodud süüa, seega pidin ise oma kaasavõetud asjadest ja veekeedukannu abil midagi tegema. Kui ma tavaelus olen endaga vahel kärsitu, siis nüüd tundsin end selle pehme sametise pimeduse rüpes soojalt ja turvaliselt ning kogesin ülimat kannatlikkust ja armastusväärsust iseendaga. Täielik kohalolu midagi tehes, näiteks tassi tee tegemine oli omaette protseduur, kõigele tuli tähelepanu pöörata ja olla absoluutselt kohal, et see kuum vesi läheks ikka tassi ja tass saaks piisavalt täis. Või hambapesu..algul oli see päris lõbus, sest ei taibanud hambapastat kohe suhu panna – harjale pannes ei näe ju kui palju seda tuleb ning mõned korrad oli mul seda hambapastat ikka igal pool. Mõnikord kadus veepudel tuppa ära kuigi panin selle alati kindla koha peale. Nii et jagus mu ööpäevadesse ka asist ja vahel ka lustakat askeldamist. Üldse tundsin sellist kergust ja naersin päris palju – ma ei läinud täielikku vaikusesse kuigi ega ma nüüd rääkimisele ka energiat ei kulutanud 🙂
Kuskil 4nda päeva paiku tekkis mingi de-orientatsioon aeg-ajalt. Ruum ei olnud suur aga vahepeal suutsin kuidagi sassi ajada ja liikusin täpselt soovitule vastassuunas. Mingil hetkel hakkasin aeg ajalt nägema kerget, pehmet valgust. Mõnikord kerget pehmet valkjat valgust, mõnikord justkui infrapuna. Vahel oli tunne justkui oleksin surnud, elu läheb edasi, kõik toimetavad väljapool seda minu ruumi ja mina justkui jälgin neid kuskilt mujalt. See oli ka selline rahulik jasoe teadmine, et elu läheb edasi. Unenäod olid omamoodi, kuidagi lakoonilisemad kui tavaliselt. Meditatsioonid läksid sügavamaks ja ajataju kadus. Vahel kuulsin väljast mõnda heli, mille põhjal üritasin arvata aega. Kuigi ma pole omaarust suur kella vaataja, tekkis seal suur tahtmine kursis olla ajaga. 4ndal päeval tundsin ka, et mu keha tahab hirmsast liikuda, ei asanad, qigoong ega niisama maas väänlemine ei aidanud, unistasin pikast jalutuskäigust metsas. Hoolimata heast ventilatsioonist unistasin värske õhu käes liikumisest. Siis hakkas igav. Jälgisin huviga, sest igavus oon teatavasti üks väga hea allikas loovuseks, uuteks ideedeks. Algul tuli palju ideid, mida üritasin paberile kirjutada, siis jätkasin oma praktikatega. Millalgi 5-nda päeva lõpus või 6nda alguses tekkis uus taipamine ja selgus ning otsustasin järgmisel päeval välja tulla, päev varem kui esialgu plaanisin.
Välja tulemisel oli kõige mõnusam hilisõhtul kuu valgel rõdul istuda ja hingata värsket karget sügisõhku. Oli täiskuu. Järgmisel päeval harjutasin end hommikuvalgusega. Silmad olid hästi tundlikud ja kergelt iiveldas kui läksin päevavalgusesse. Pealelõunaks sain end stabiilseks ning sõitsin koju, tahtmata veel rääkida, suhelda, vaadata telefoni vms. Integreerimiseks kulus veel veidi aega ja ilmselt toimub see protsess veel taustal. Mõned inimesed mainisid, et mu energias on toimunud muutus. Iise tunnen, et praegu suudan minna sealsesse sametisse armastuse olekusse tagasi üsna kergelt ka valguses. Kas ma teeksin seda veel? Aus vastus on, et ei tea. Olles tule elemendi inimene, tohutu amburi (4 planeeti + tõusumärk) energiaga, siis selline pimedusse eraldumine ei ole mulle eriti loomuomane aga kes teab, ehk mõne aja pärast prooviksin juba 10 päeva.
Mida teeksin teisiti? Valmistaksin end paremini ette. Praegu oli mul peamiselt ainult selle sõbra kogemuse kirjeldus ja ma eriti ei uurinud teemat sügavamalt. Nii öelda hüppasin ja siis mõtlesin. Leppisin ka maja pakkujaga kokku, et kolmandal päeval nad korra ukse tagant küsivad, kuidas mul läheb. See tundus sel hetkel igati mõistlik, tagant järele vaadates, aktiveeris see mu meelt liialt. Ootasin seda külaskäiku nagu laps jõuluvana ja pärast võttis jälle tükk aega, et meel rahuneks ning lisaks andis see ettekujutuse ajast ja seejärel hakkas aeg venima kuigi teadsin, et olen poole peal. Sellise nädalase retriidi puhul ma ilmselt valiks nüüd segamatud 6 päeva.
Soovitus: lase lahti kõigist ootustest, võrdlustest. Sina oled seal kus sa oled ja sinu kogemus on unikaalne. Ei ole sellist asja nagu läbikukkumine pimeretriidis 🙂 Juba otsus seda proovida, näitab, et oled väljakutseteks valmis, valmis ennast avastama, edenema.
Minu pimeretriidi majake seest ja väljast. Siin ka link kohale, kes soovib ise kogeda.
Mida iganes sa soovid oma ellu tuua, enne kui saad seda oma ellu kutsuda, pead tegema sellele ruumi. Ruumi emotsionaalselt, mentaalselt, füüsiliselt. Üles leidma oma sisemised piirangud, mõttemustrid ja need lahti harutama. Üle vaatama, kas ka sinu elukorraldus on selline, et oled valmis vastu võtma, seda millest unistad, mida soovid manifesteerida.
Kuidas teha endale oma elus ruumi? Hästi tihti me otsime alateadlikult põhjuseid, et mitte teha iseenda hingele oma elus ruumi. Enim armastatud põhjus on, et pole aega. Alustades sellest, et pole aega, et rohkem magada, pole aega, et rohkem liikuda, pole aega, et lugeda raamatut, õppida midagi uut, pole aega, et süüa, et luua endale päevatööst kõrvaläri või vähemalt mõelda selle peale, mõnikord öeldakse, et pole aega, et oma elukaaslasega iga nädal paar se*sdeiti teha. Ajapuudus on üks enim armastatud ettekääne. Kui sa järgmine kord sama ettekäänet oled toomas, mõtle selle peale, et maailma tipptegijad, kellel on ärid, mis toovad sisse miljoneid, on üldjuhul loonud endale rutiini, kus igapäevane ajavõtt iseendale, näiteks meditatsioonipraktika, on alati päevakavas aukohal. Seda ei kompromiteerita.
Ruumi loomine uuele enda sees ja ümber tundub hirmutav. Kui ühel hetkel heidame valgust oma asendustegevustele oma elus, millega oleme püüdnud end täita ning laseme neil tegevustel minna, siis mis jääb järele? Algul on tühjus. Tühjus on hirmutav, sest sa pole harjunud sellise vaikuse ja ruumiga. Sel hetkel püüab ego tasandi mina korraldada kohe midagi asemele – midagi uut, millega end käigus ja tegevuses hoida. Siis ütleb ego-mina, et on igav ja jama ja sulle meeldisid need tegevused, need andsid su elule sisu ja mõtte.
Mõnikord kasutame oma suhteid nagu karke, et end elus püsti hoida, nii hea on ju kellelegi toetuda ja ka see on igati inimlik. Mis saab siis kui see “kark” ära võtta? Siis on tühi ja üksildane tunne, mida tahaks jällegi täita mõne uue karguga, olgu selleks siis uus suhe, lihtsalt seltskond sõpru või mõni asendustegevustest (mõned peamised aga mitte ainult: ületöötamine, ennastunustav sportimine või pigem ekstreemne eneseületamine, suhted, peod, pidev üritustelt üritustele lendlemine, ülesöömine, alkohol, tubakas, jms).
Kraapiv üksinduse tunne haarab mõnikord endasse peale intensiivselt kellegagi koos veedetud aega. Kui siis lähed koju või jääd üksi, siis on algul imelik tunne, ei oskagi nagu olla ja võtab veidi aega kui iseendasse tagasi tuled ja olemist nautima hakkad. Kas tuleb tuttav ette? Samasugune üksilduse tunne tabab algul kui hakkad endas ruumi looma aga kui kohaned ning hakkad tunnetama iseennast paremini, siis üksildus kaob, sa täitud rõõmuga. Kui lood oma ellu midagi, siis see tuleb juba külluse korvist mitte soovist oma puudust asendustegevustega korvata. Siit algab päriselt oma elu loomine. Siit edasi saad hakata oma ellu tooma seda, mida päriselt soovid.
Üritusi täis suvi on mööda saanud, võib-olla käisid sinagi mõnel enesearengu või vaimsuse üritusel, festivalil, võib-olla käisid mitmel neist või lausa kõigil. Eestis on kõikvõimalikke jooga, tantra jm festivale tõesti vist rahvaarvu arvestades küll kõige rohkem maailmas (puhas minu oletus). Ühest küljest on see hästi tore ja näitab, et inimestel on hästi suur huvi kasvada ja areneda ning oma elu parema inimesena elada, välja murda neist mustritest, mis meid tagasi hoiavad ja elust täit rõõmu tunda ei lase. Teisalt tahan ma kutsuda neid, kes peaaegu kõigil üritustel kohal on ja aastaid erinevaid kursuseid teevad, hetkeks peatuda ja endalt küsida MIKS. Hästi lihtne on astuda sarnasesse mustrisse, mis enne seda teekonna algust oli – ületöötamist, suitsetamist, alkoholi, pidutsemist, tujuparandamise shoppamist asendavad lihtsalt teistmoodi üritused, enesearengu, spirituaalsuse festivalid või kursused, kust saad kerguse ja hea tunde, inspiratsioonilaksu, mis aga paljudel nädala pärast läinud on ja otsitakse juba järgmist “laksu”
Kui me astume enesearengu teele, siis algul on hästi loomulik, et läheme justkui buffee lauda, kus tõstame oma taldrikule kõike, et proovida siit ja sealt, kõik tundub põnev ja isuäratav. Vähemalt toidumaailmas me ühel hetkel ei jaksa buffee külluslikest valikutest rõõmu tunda ja eelistame tellida a la cartes täpselt seda, mis on meie jaoks parim. Samamoodi võiksime leida enda jaoks ka just need vaimsed praktikad, milles sügavuti minna ja mida igapäevaselt oma ellu integreerida.
Me võime õppida tuhandeid praktikaid aga kui me neid süstemaatiliselt oma ellu ei integreeri, siis need ka meie elu uuele tasandile ei vii. Samas sadu või kümneid praktikaid meie 24h ööpäev kindlasti ei mahuta.
Üks tark mees on öelnud, et vaimsete praktikatega on nagu kaevukoha otsimisega – võimalus, et sa jõuad veesooneni on siis kui puurid ühe sügava augu, mitte kümme lohku lootes, et sealt vesi tuleb.
Ma ei püüa sellega öelda, et enda edasi arendamine, pidev õppimine on väär, üldsegi mitte. Me peame õppima ja end arendama kuniks me elame. Oluline, et mõistaksime, mis on see miks, meie eesmärk ja meie tee. Püüa leida endale õpetaja/guru, kes sind sinu teel toetab ning selle asemel, et segada kokku erinevate traditsioonide, meetodite kokteile, leia just see, mis sind kõige rohkem inspireerib ning mine sellega sügavuti. Ole nagu tugevate juurtega puu, mis saab taevastesse kõrgustesse kasvada tänu oma tugevatele juurtele.
Oled sa kogenud, et mõnikord esmapilgul üsna puhas sein, osutub täiesti mustaks kui oled asunud sealt puhastama ühte väiekst plekki ning alles seejärel näed kontrasti ja lõpuks pead pesema kogu seina?
Kui ma 11 aastat tagasi otsustasin aastaks aja maha võtta, et veidi ringi rännata, oli mu peamine motivatsioon selleks soov proovida, kuidas ma saan hakkama üksinda, kodust kaugel, võõra kultuuri keskel elades. Ma tahtsin endale tõestada, et saan hakkama. Kui üks mu sõber lahkumispeo ajal küsis, kas lähen ennast otsima, vastasin, et mul on kõik paigas, ei lähe ennast otsima. Mäletan veel hästi, mida ma selle all mõtlesin – olin loonud endale väliste standardite järgi aktsepteeritava keskpärase elukese – mul oli karjäär mainekas ettevõttes (millest ma loobusin), oma hubane kodu, auto, puhkused välismaal, sõbrad, täiskasvanuks saanud tütar, ma ei olnud koormatud kosmiliselt suure pangalaenuga. Mõtted sellest, et minu sisekosmos avastamist ja korrastamist vajab, ei tulnud sellisel kujul mulle pähegi. Säärane egost pungil vastus, et ma ennast otsima ei lähe, sest mul pole seda vaja, mul on kõik paigas, ajab mind praegugi veel naerma. Muidugi ma läksin ennast otsima, ainult mu ego ei teadnud seda veel, intuitsioon oli aga piisavalt kõvasti mu kõrva sosistanud, nii et sinnapoole ma liikuma hakkasin. Teadmata, et seda vajasin.
Iseenda otsimisega või pigem siis leidmisega on see, et kui hakkad kuskilt servast kraapima, siis juhtub nagu selle seinaga, mida jutu alguses mainisin… Mõtled, et uurid natuke aga peale esimest manöövrit nuustikuga hakkab soppa voolama, soppa, millest sa polnud esmapilgul teadlik, et see olemaski on, seda mida ma polnud näinud kui sein sellega ühtlaselt kaetud oli. Seda, mida näha ei tahtnud. Sel hetkel on võimalus valida, kas eirata, et hallika varjundi keskel on üks hele laik või kogu sein üleni puhtaks pesta ehk kui rääkida enda avastamise teest, siis saada tuttavaks oma varjukülgedega, nende osakestega, mida me enda juures pole näha tahtnud või julgenud.
Pikkamisi ennast taasluues, kogeme tagasilööke, kogeme hetki kui ego püüab taas püünele saada, süüdistame oma haavades ja traumades oma lähedasi, toome ettekäändeid, et astuda teest kõrvale, kõik pooleli jätta, vahetame pidevalt õpetajaid, teejuhte, meetodeid, kuni jõuame sinna, et kõik, absoluutselt kõik, on meie enda loodud, meie enda peegelpilt ja me lihtsalt peame suutma vaadata seda peegelpilti heatahtlikult, kaastundlikult. Kui tahame seda näha ja aktsepteerida, siis algab tõeline tervenemine ja elamine päris külluses ja armastuses.
Mõnikord mõni inimene, keda me võib-olla ei tunnegi eriti, tekitab meis negatiivseid emotsioone ning kipume ka üsna automaatselt riputama neile külge silte, mida nad sugugi ära ei ole teeninud. Kui sa ka oled enda juures märganud, et kiirustad vahel hinnangute andmisega ning keegi kuskil tekitab sinus puhtalt oma kohaloluga ärevust, siis kutsun ausalt endale hinge vaatama, mis see on selle inimese juures, mis peegeldab midagi sinus – kas siis seda, mida leiad endaski aga eelistad seda endale mitte tunnistada või hoopis midagi, mõni talent või omadus, mida salamisi ihkaks endalegi aga hirm hoiab tagasi, et endas seda avada. Niisiis ole tänulik inimestele, kes sinus mingeid nuppe (kas tahtlikult või tahtmatult vajutavad), ainult läbi selliste peegelduste saame sügavuti ennast näha ja kasvada.
Kuna see heliklipp oli algselt salvestatud õhtul hilja memoks, et järgmisel päeval sel teemal video teha aga järgmisel päeval oli see õige tunne ja hetk möödas, siis otsustasin jagada ikkagi seda memo, nii et andke andeks, et natuke unine see esinemine 🙂
Sõitsin Costa Rica käänulistel teedel kui autojuht küsis minult just selle küsimuse: “What do you do for fun?” (Kuidas sa lõbutsed?) Lihtne küsimus, millele ma kohe kergelt vastust ei leidnud. Sain aru, millist vastust ta minult tõenäoliselt ootas – ehk siis, mida ma teen tööst vabal ajal a la stiilis – käin kinos, teatris, kontserdil, matkamas, sõpradega “väljas” vmt. Aga kui töö nagu pole päris töö ja sellist klassikalist “lõbu” tööst vabal ajal hing ei ihka, siis kuidas vastata. Sarnane dissonants tabab mind vahel kui küsitakse, kus ma elan, sellele lihtsalt pole enam ühtset vastust kui elan osalise ajaga ühes riigis ja osalise ajaga teises riigis.
Niisiis “fun” ehk lõbu. Lõbu viitab minu meelest mingile välisele ja lühiajalisele ehk siis mingi tegevus, mis pakub korraks rõõmu ja leevendust muidu valulikule või igavale elule. Midagi, mis tuleb väljast pooolt ja sõltub välistest teguritest. Midagi, mis on nagu plaaster, mis korraks peale kleebitakse haavale, et veritsus kõike ära ei määriks. Ma ei mõista lõbutsemist hukka – nali ja naer on väga vajalikud aga ma kutsun Sind vaatama natuke sügavamale. Mis oleks kui kogu meeleseisund on täidetud vaikse rahuliku sisemise rõõmuga? Et hoolimata välistest tormidest on sinu sees vaikus, rahu ja rõõm elus olemisest. Et ei peaks otsima järjest ekstravagantsemaid lõbustusi, vaid võiks lihtsalt rõõmu tunda elus olemisest, päikese paitusest, hetkest, mis on? Mis oleks kui elu oleks tõesti elus?
Mina olin eelmise sajandi 80ndate koolilaps. Ühel päeval oli mul oma emaga vestlus, kus ta ütles, et varsti räägitakse meile koolis, et saame pioneeriks hakata. Ema rõhutas, et ma ei pea seda tegema kui ma ei taha ja et tegelikult see ei ole mingi eriti äge asi, millega kaasa minna. Ta ei seletanud mulle tookord midagi poliitikast aga mäletan hästi, et otsustasin mitte pioneeriks hakata. Oligi käes klassijuhatajatund, kus hakati rääkima pioneeriks hakkamisest ja kui vägev asi see on, sosistasin oma pinginaabrile, et ma vist ei hakka pioneeriks. Mäletan veel siiani, kuidas ta vaatas mind ülevalt alla, lõi pea kuklasse ja teatas erilise rõhuga: “mina KÜLL hakkan! Muidu sa ei saa ju laagrisse ega kuhugi ägedatele üritustele!” Ma oli sellisest toonist ja tema pilgust ehmatanud ja automaatselt tundsin, kuidas kogu esialgne julgus teistmoodi otsustada, kokkuvarises. Kartsin, et äkki ma ei kuulugi siis enam teistega kokku ja jään millestki heast ilma, niisiis kui pidime kätt tõstma, kes soovivad pioneeriks hakata, tõstsin seda innukalt koos teistega. Tõe huvides olgu öeldud, et ainus asi, mis sellele valikule järgnes, oli kanda kaelarätti, mida me püüdsime igal võimalusel vältida ja kohustus osaleda mai kuus paraadil, kus oli kohutavalt külm aga ei tohtinud peale valge pluusi midagi paksemat seljas olla. Ja tõesti ühe korra käisin ka pioneerilaagris.
Mõned aastad edasi oli mu selgroog tugevamaks kasvanud – kui esitati sama küsimus komsomoli astumise kohta ja vihjati, et sinna astumata jääb Saksa Demokraatliku Vabariigi külastamine kättesaamatusse kaugusesse, siis jäin endale kindlaks, et sinna ma ei astu. Ja tõesti nii jäi ka Saksa DV reis ära aga hoolimata sellest, et olin 5 aastasest peale unistanud reisidest kaugetele maadele, ei olnud ma oma otsusest häiritud. Ning õige pea kukkus kogu kupatus kokku ja kui veidigi raha oli, sai reisida, kuhu iganes, praeguseks olen elanud palju vahvamates riikides kui Saksamaa aga ka seal päris mitmeid kuid veetnud.
Miks ma sellest kirjutan? Sest nii kummastav kui see ka pole, oleme justkui tagasi seal 80ndates. Viimastel kuudel kuulsin nii paljudelt inimestelt, kuidas nad soovivad saada endale kuulsat viirust, et ometigi paberid korda saada, kas vältida süste üldse või pääseda vähemalt kolmandastki aga säilitada võimalus nn. “vabadusele”.
Praegu, kevade saabudes, võib tunduda see teema juba ammendunud, sest ka see vahepealne “süsteem” on hetkel pausil. Samas aga loodakse juba uusi ja krõbedamaid mehhanisme, mis ilmselt üsna pea meile kehtestatakse, no ikka meie endi “huvides”.
Kallis inimene, kes sa arvasid, et sellised süsteemid annavad sulle mugavust ja vabadust, siis ma pean sind kurvastama: see võtab sinu vabaduse ja mida rohkem inimesi sellega kaasa läheb, seda rohkem vabadust ära antakse. See selletalvine nö. “pass” on ehe näide kurjusest ja rumalusest ja isegi kui sa klassifitseerud selle omanikuks, siis palun mõtle väga sügavalt, kas sa tahad osaleda sellises asjas või lööd vähemalt järgmine kord selja sirgu ja julged jääda vabaks ja endale kindlaks. Pea meeles sul on alati valik, sa lihtsalt pead julgema valida vastavalt oma südametunnistusele ja sisemisele veendumusele, mitte vastavalt kellegi survele. Survele järele andmine ja otsustamine vastu oma tõelisi soove, on oma hinge maha müümine.
Empaatiast räägitakse viimasel ajal palju aga kas me mõistame empaatiat ja valdame empaatilist suhtlemist? Kas suudame empaatilist kuulamist teistele pakkuda ja seeläbi kasvatada suhetes lähedust ja mõistmist ning luua teiste inimestega tähendusrikkamaid suhteid? Vaata videost empaatilisest kuulamisest lähemalt.
Kohalolu ning oma tunnete ja vajadustega kontaktis olemine on samuti väga oluline, et luua teisele inimesele turvaline ruum enda avamiseks. Tihtipeale on meil sisse lülitatud hinnangute andmise mootor ning kuulame teist läbi oma hinnangute. Kust hinnangud tulevad? Eks ikka meie enda egost ja loost, mida me endale räägime samal ajal kui teist kuulata püüame. Oma hinnanguid saame paremini mõista kui püüame oma tunnete ja vajadustega kontakti saada. Kui õpime oma vajadusi ka teistega jagama, sünnib teineteise mõistmine ning meie side kasvab. Kuna üldjuhul meid ei ole õpetatud oma tunnete ja vajadustega kontaktis olema, vaid pigem oma tundeid alla suruma ja oma vajaduste väljendamist häbenema, siis olles terve elu teistele meeldida püüdnud, ei ole sugugi imelik kui me ei saa aru, mida me vajame, vaid tunneme endas lihtsalt tohutut rahulolematust ja ebamugavust.
Koostasin võimalike tunnete listi kui sinu vajadused on rahuldatud ning kui vajadused on rahuldamata ning lisasin ka võimalike vajaduste nimekirja, see on tööriist, mis aitab sind paremini analüüsida oma tundeid ja vajadusi. Saad seda kasutada hästi kui alustad oma tunnete ja vajaduste kirja panemist.
Telli tunnete ja vajaduste tööriist siit:
Kui email ei jõua 5minuti jooksul su postkasti, siis vaata ka spämmi kausta!
Kas sa oled mõelnud sellele, miks end hommikul voodist välja ajad ja tegutsema asud? Kas motivatsiooniks on see, et see, mida sa oma elus teed on nii äge ja inspireeriv sinu jaoks ning tunned, et ajad õiget asja? Kui nii, siis oled üks õnnelik inimene ja õigel teel ning ilmselt juba leidnud oma ikigai! Tihti on aga nii, et tehakse tööd vaid saadava palga pärast või tunned, et midagi on nagu puudu täisväärtuslikust elust ja sa ei tee päris seda, mida sooviksid teha. Jaapanlastel on selline mõiste nagu IKIGAI – iki tähendab elu ja gai põhjust ehk siis tähendab ikigai elamise põhjust, elu mõtet.
Ikigai annab elule tähendusrikkuse ja kui elame tähendusrikkalt, oleme ka õnnelikumad ja tervemad kui need, kes lihtsalt kuidagi elust läbi kulgevad. Kuidas saada teada oma ikigai ja selle poole püüelda?
Kõigepealt peaksime alustama ausa sisekaemusega, et ilma lähedaste, sõprade, vanemate jt. kõrvaliste soovituste ja kommentaarideta aru saada, mis on meie soovid ja tahtmised.
Meil kõigil on unistused, mida soovime elus saavutada. Küsi endalt, miks sa seda soovid, mis on tegelik põhjus selle soovi taga?
Seejärel analüüsi ja pane enda kohta kirja kõik 4 ikigai osa:
Mida sa armastad teha? Mis on sinu kirg?
Milles sa oled hea? Millised on sinu oskused?
Kuidas sa võiksid eelpool nimetatud tegevustega raha teenida, milline võiks olla sinu poolt pakutav teenus/toode, elukutse?
Mida maailm vajab? Millist abi inimesed vajavad? Vaadeldes teemasid, mida armastad ja mida maailma vajab, leiad oma missiooni. Missioon annab sulle inspiratsiooni ja motiveerib tegutsema.
Leidnud niimoodi üles oma Ikigai, soovitan kirja panna oma esimesed väikesed sammud, mida plaanid kohe teha, et astuda sammuke oma ikigaile lähemale. Pea meeles, et muutus hakkab väikestest sammudest. Tunne rõõmu igast väikesest edusammust sellel teekonnal. Õnn ei ole midagi, mis ootab meid kuskil kaugel tulevikus, vaid igas väikses hetkes, mida kogeme just nüüd ja praegu.
Küpsiste info on salvestatud sinu brauseris ning saad sealt info kustutada. Leht kogub küpsiseid ainult statistika ja sinu küpsiste seadete kohta. Mõlemad saad soovi korral välja lülitada.
Äärmiselt vajalikud küpsised
Need küpsised on väga vajalikud, sest tänu neile küpsistele mäletab see leht sinu küpsiste valikuid. Ja ma tean, see kõlab naljakalt ja loodan, et panin sind naeratama!
Kui sa keelad selle valiku, siis me ei tea, mis sa valisid ja pead igakord lehele tulles uuesti seda küpsisejuttu lugema ja valima.
3ndate osapoolt küpsised
Kasutan veebilehel Google Analytics statistikat, see aitab mul oma kodulehte paremaks ja klientide ootusele vastavaks teha. Statistika ei ole isikuline, ehk siis sa ei pea muretsema, et näen, et just sina lugesid mu kootsingu lehte juba kuuendat korda aga ikka pole veel minuga ühendust võtnud!
. Ajapuudus on üks enim armastatud ettekääne. Kui sa järgmine kord sama ettekäänet oled toomas, mõtle selle peale, et maailma tipptegijad, kellel on ärid, mis toovad sisse miljoneid, on üldjuhul loonud endale rutiini, kus igapäevane ajavõtt iseendale, näiteks meditatsioonipraktika, on alati päevakavas aukohal. Seda ei kompromiteerita.
